Vaikne nurgake. Eesti lugu – Oskar Luts

1934. aastal esmailmunud ja autori poolt novelliks nimetatud «Vaikset nurgakest» on vaadeldud «Tagahoovi» vähema venna või järjena. Tegevus on kandunud eesõue ja vaatluse alla võetud eestivenelaste asemel baltisaksa rahvusvähemus. Oskar Lutsu mahe huumor asendub siin sageli terava satiiriga. Loo minategelane Heino Anderson jääb võrreldes teiste, ehk teravamalt väljajoonistatud karakteritega arnolikuks taanduja-tüübiks, kes võib oma tegemiste ja tegematajätmiste üle kauaks valuliselt kahtlema jääda. Ometi tasub silmas pidada, et Luts on oma teose ridade vahele rohkemat peitnud, kui neil ridadel endil seisab.

«Vaikne nurgake» on pealtnäha tavaline lutsulik lugu, kus tehakse nagu tööd ja nagu ei tehta kah, tehakse nagu nalja ja nagu ei tehta kah, just nagu rõõmutsetakse, riieldakse ja armastatakse, aga õieti ei riielda ega rõõmutseta, vaid lihtsalt aetakse juttu inimese kombel – ja mis see inimese elu muud on! –, vaadeldakse vahel rändavaid pilvi ja elatakse üks päev teise järel vaikselt õh­tusse, ilma et õieti midagi juhtuks.

Raamat kuulub sarja: Eesti lugu 24