Valik – Aigi Vahing, 2010

Aigi Vahingu esikromaan “Valik” räägib paranemisest, selle protsessi mõõnadest ja tõusudest, saavutustest ja tagasilangustest. “Valik” ei anna vastuseid, esitab aga terve rea küsimusi, ning ärgitab lugejat küsima ka endalt: on’s elu piinadega hädavajalik või saab teistmoodi ka? Aigi Vahing: “Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – mitte nii, et kaob ja läinud ongi, vaid tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb … ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ja aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast, aga ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema?