Vananemise kunst – Fritz Riemann, 1999

Vanaduse lähenedes kerkivad inimese ette uued küsimused, elu nõuab hoiakute ja mõtlemise muutust. Vanadus ei tohiks olla eluperiood, mil elatakse veel vaid mälestustest ning ainsaks huviks on omaenese tervis.
Tänapäeva inimesel on mõneti raskem valmistuda vanaduseks ja surmaks. Varem jäeti paljud asjad Jumala, saatuse või looduse hooleks. Nüüd aga arvatakse, et suur osa sellest, mida varem peeti saatuseks, sõltub inimesest endast ning me ise juhime oma elukäiku. Seepärast on meie aja inimestel niivõrd raske leppida paratamatuga.

Muidugi peab igaüks ise selgusele jõudma, mida arvata vanadusest. Inimeste saatused ja sättumused on niivõrd erinevad, et universaalseid vastuseid – ka vanaduse kohta – olla ei saa.
Käesolevas raamatus annab Fritz Riemann juhtnööre selle kohta, kuidas end vanaduseks ette valmistada ning elu sügist sisukaks muuta.

Fritz Riemann õppis Leipzigis ja Berliinis psühholoogiat ning psühhoanalüüsi. Ta oli üks Müncheni Psühholoogia ja Psühhoteraapia Instituudi rajajaid, töötas seal õppejõuna, õpetades ka psühhoanalüüsi.
Autori «põhivormid» – skisoidsed, depressiivsed, sundustega ja hüsteerilised isikud – on saanud psühholoogia kindlaks koostisosaks.