Toom Õunapuu jutukogu räägib peamiselt suhetest ja tunnetest – nii neist, mis teevad õnnelikuks kui ka neist, mis teevad haiget. Tema lood on armastusest ja vihkamisest, kus ükskõiksusel ei ole kohta. Halbadena näivad tegelased ei pea sellised tegelikult olemagi, võib-olla nad üksnes võitlevad oma isikliku õnne eest kahtlasevõitu vahenditega. Ja headel on sageli lihtsalt vedanud, olgugi et nad seda alati ära teeninud pole. Elu ei ole mustvalge, vaid ikka mingites pooltoonides, kus kallutatus ühes või teises suunas muudabki inimsuhted nii äraarvamatuiks ja põnevaiks.
Toom Õunapuud tuntakse peamiselt kooli-, mitte ilukirjanikuna, kuigi 1989. aastal ilmus tal pikem noorsoojutustus “Katkestusseis” ja eelmisel sajandil on perioodikas avaldatud ka kümmekond laste- ning noorsoojuttu.
