Kui mõrv sai teoks
Kuritegevus on sama vana kui inimkond ning lood kuritegevusest on inimesi alati paelunud. Kuid krimiromaan on suhteliselt noor žanr, mille algus ulatub 19. sajandisse. Muidugi oli ka enne seda kirjanduses mõrvu, seda juba Kaini ja Aabeli loost saadik. Kriminaalseid jooni võib leida antiikkirjandusest, näiteks Sophoklese „Kuningas Oidipuses“. Friedrich Schiller (1759–1805) tegi uusajal katseid kriminaalasja objektiivselt kirjeldada
Esimeseks tänapäevaseks kriminaaljutuks peetakse Edgar Allan Poe teost “Mõrvad Rue Morgue’il” (1841). Edgar Allan Poe (1809 – 1849) soovis end kirjanduslukku jäädvustada eelkõige poeedina. Juhtus aga nii, et ta jõudis lisaks luuletamisele panna aluse kaasaegsele krimikirjandusele. Tema juttudes “Mõrv Rue Morgue’il”, “Marie Roget’ mõistatus” ja “Näpatud kiri” astub lugeja ette erakordse tähelepanu- ja järeldamisvõimega Auguste Dupin. Kuigi Dupinist on ainult kolm lühikest novelli – kokku mitte üle 100 lehekülje – oli Poe mõju uue žanri arengule väga oluline: loogilise analüüsi kasutamine kuritegevuse uurimisel, andekas kangelane-uurija ja tema vastandina mitte nii särav kaaslane, kes jutustab loo.
Esimene kriminaalromaaniks peetakse Wilkie Collinsi (1824-1889) “Kuukivi” (1868). Romaani telje moodustab Indiast toodud haruldase teemandi saatus.
Siit alates leiame kirjandusest arvukalt tuntud detektiive. Tuntud klassikaliste detektiivromaanide autor on Arthur Conan Doyle’i (1859–1930) lõi kuulsad Scherlock Holmes ja doktor Watson. 1886. aastal visandas Doyle oma lõbuks ja palgatöö lisaks ühe loo, milles tegutses ratsionaalselt töötav detektiiv Sherrinford Holmes, aasta hiljem ilmus esimene romaan, kus peategelase nimi on juba Sherlock Holmes. Detektiiv Sherlock Holmes on peategelane 60 kriminaalloos. Tema detektiivikarjäär algas 1878. aastal ning kestis kuni 1903. aastani, mil ta jäi pensionile. Koostöö oma biograafi ja lähima sõbra doktor Watsoniga algas 1881. aastal.
Gilbert Keith Chesterton (1874 – 1936) oli mitmekülgne kirjamees (ajakirjanik, poeet, kirjanduskriitik, teoloog) Chesterton on õigeusklik kristlane, kes oli alati valmis võitlema katoliikluse dogmade eest. Teda mäletatakse detektiivkirjanduses tema loodud kuju – külapreester isa Brown läbi, kes oli uudne kirjanduses kasutatud asjaarmastajatest detektiivide seas.
Detektiivilugude kuninganna Agatha Christie (1891–1976) mõtles välja unustamatu Belgia detektiivi Hercule Poirot’ ja terase St. Mary Meadi vanadaami miss Marple’i, kes lugejat tänaseni endiselt köidavad. Christie kirjutas üle 70 detektiiviloo ja kui ta 1976. aastal suri, oli temast saanud kõigi aegade enimmüüdud inglise kirjanik.
Belgia päritolu Georges Simenon (1903–1989) aga oli veelgi produktiivsem. Ta kirjutas üle 425 raamatu, mida on maailmas müüdud rohkem kui 600 miljonit eksemplari. Simenonile tõi kuulsuse detektiiv Maigret, kes astus lugeja ette esimeses Simenoni enda nime all ilmunud romaanis “Peeter Lätlane”, kus üheks oluliseks tegelaseks on ka eestlane.
Rex Stout (1886 – 1975) pidas hulka erinevaid ameteid: raamatupidaja, giid, raamatukaupluse müüja, tallipoiss. Kirjanikukarjääri alustas ta psühholoogiliste romaanidega, mida küll kiitsid kriitikud, kuid mis ei levinud lugejaskonna hulgas. 48-aastaselt kirjutas ta oma esimese kriminaalromaani ja siis tuli ka populaarsus. Ligi poolesajas tema kirjutatud raamatus tegutseb detektiivipaar Nero Wolfe ja Archie Goodwin.
Erle Stanley Gardner (1889 – 1970) töötas enne kirjanikukarjääri paarkümmend aastat advokaadina. Gardneri 146-st raamatust moodustab ligi poole nutika ja tegusa advokaat Perry Masoni poolt lahendatavate juhtumite sari, selgelt äratuntavaks on Masoni raamatute pealkiri, mis algab alati “The Case of …” (“… juhtum”). Gardner on kirjutanud ka raamatuid arheoloogiast ja kriminalistikast.
Krimiromaan oli algselt mõistatuseromaan ja oma olemuselt dualistlik. Esimene, kuriteo lugu on lõppenud enne, kui algab teine – juurdluse lugu. Lugeja püüab koos peategelasega välja mõelda: Kes on mõrvar? Miks ta seda tegi? Millal jõuab peategelane kurteo sooritanu jälile? Žanri üks kindlaid reegleid on detektiivi puutumatus. Romaan on pühendatud aeglasele teadasaamisele: kontrollitakse üle iga tõend ja iga jälg üksteise järel. Krimikirjanik palub lugejale võimaluse mõistatuse lahendamisel osaleda ja just see meid köidabki.
Hiljem tekib psühholoogiline krimiromaan, kus puudub jutustamishetkele eelnev kuritegu. Romaan kirjeldab nii kuriteo eellugu ja ettevalmistust kui ka tegevuskäiku, kurjategija on tavaliselt teada. Mõrvajuhtumite avastamine ja lahendamine asendatakse mõrvajuhtumi psühholoogiliste uuringutega. Tundub, et mõrvar väldib avastamist ja karistamist, kuritegu jääb ilmselt karistamata. Kõik on võimalik ja detektiiv riskib oma tervise või isegi oma eluga. Kuid tänu üllatavale pöördele, enamasti juhuste kokkulangevuse tõttu, taastub hea ja kurja suhe ning õiglus
Üheks eraldi žanriks on kahtlusaluse detektiivi lugu. Sel juhul toimub kuritegu esimestel lehekülgedel ja politsei kahtlus langeb peategelasele. Tõestamaks oma süütust, peab see tegelane ise tõelise süüdlase leidma, isegi kui ta seda tehes eluga riskib. Võib öelda, et sel juhul on tegelane ühekorraga detektiiv, kahtlusalune (politsei silmis) ja ohver (potentsiaalne, tegelike mõrtsukate jaoks).
Krimikirjanduse hiljutised žanrilaiendid asuvad peamiselt patoloogia (Howard Haynes „Ürginstinkt“), kohtumeditsiin (doktor Temperance Brennan), psühholoogia (Adolf Muschg “Albisseri motiiv”) ja teiste teaduste uurimisvaldkonnas. Lisanduvad ka lood detektiivist, kes on sõltumatu, alistamatu, küüniline keset enamasti korrumpeerunud keskkonda. Ta võitleb alkoholiga omal moel, relvad ja surm on ta ameti tööriistad.
1928. aastal on ameerika kriitiku ja detektiivromaanide autori S. S. Van Dieni poolt kirja pandud “20 nõuannet kriminaalromaanide kirjutajale”. Ta paneb paika, et krimiromaanis peab olema vähemalt üks ohver (laip), vähemalt üks detektiiv ja vähemalt üks kahtlusalune. Kahtlusalune ei tohi olla professionaalne kurjategija. Romaanis ei tohi olla armastust või see ei tohi loona domineerida. Kahtlusalusel peab olema teatud positsioon (mitte toatüdruk või uksehoidja) ja ta peab olema üks peategelastest. Kõigele peab leiduma mõistuspärane seletus, ei mingit müstikat ega fantaasiat. Kriminaalromaanis pole kohta kirjeldustel ega psühholoogilisel analüüsil. Vältida tuleb banaalseid olukordi ja lahendusi.
Tegelikult vaadatakse nendele reeglitele sageli läbi sõrmede. 1942. aastal kirjutas Raymond Queneau’ ideaalse detektiiviloo “Pierrot mon ami” , kus mitte ainult kurjategija ei jää avastamata, vaid keegi ei tea, kas mõrv üldse toimus ja kes on detektiiv. Prantsuse nouveau romaani rajaja Alain Robbe-Grillet´ teoses “Kummid” (1953), uurib detektiiv Wallas mõrva, mida pole veel sooritatud ja kui see lõpuks sooritatakse, osutub mõrvariks detektiiv Wallas ise.
Algselt peeti krimikirjandust triviaalseks kirjanduseks, mida kirjandusmaailmas alahinnati. Vahepeal on detektiivromaanist saanud tunnustatud kirjandusžanr, mille eest jagatakse arvukalt kirjandusauhindu. Ameerikas on nendeks Edgar Allan Poe auhind, Shamuse auhind ja Anthony auhind, Suurbritannias CWA Dagger Awards, Prantsusmaal Grand prix de littérature policière, Saksamaal Saksa krimipreemia ja Glauser, Skandinaavias Glasnyckel (rootsi klaasvõtme jaoks), Austraalias Ned Kelly auhind. Hinnanguliselt kuulub täna ilukirjanduse kategoorias kriminaalromaanide osakaal ligi 25 protsenti kirjandusest.