Vaimuvara

Tuntud kirjaniku olümpiakajastus

Sir Arthur Ignatius Conan Doyle (22. mai 1859 – 7. juuli 1930) oli Šoti proosakirjanik, luuletaja ja arst. Ta on tuntud ennekõike Sherlock Holmesi ja professor Challengeri lugude autorina. Viljaka proosakirjanikuna kirjutas lisaks veel luulet, ulmet, ajaloolisi romaane ja artikleid.

Vähem teatakse, et Arthur Conan Doyle  oli staarreporter esimestel Londoni olümpiamängudel 1908. aastal. “Ma ei tee sageli ajakirjandustööd,” ütles Sir Arthur oma memuaarides, “kuid 1908. aasta olümpiamängude puhul ahvatles mind eeskätt staadionil suurepärase istekoha omamine.”

Kirjaniku huvi olümpiamängude vastu polegi nii üllatav kui võtta arvesse, et Arthur Conan Doyle oli ka ise innukas sportlane. Doyle mängis jalgpalli ja kriketit, ta omas golfis taset händikäp 10, ta pääses 1913. aasta Briti amatööride piljardimeistrivõistlustel kolmandasse ringi ja ta oli üks Portsmouthi jalgpalliklubi asutajatest. Doyle oli poksis niivõrd hea asjatundja, et 1909. aastal kutsuti kohtunikuks maailma raskekaalu tiitlivõistlust Jim Jeffriesi ja Jack Johnsoni vahel.

Conan Doylel oli suur roll suusaturismi populariseerimisel Šveitsi Alpides ja kindlasti ka mujal maailmas. Ta käis Davosis, Šveitsi Alpides tervist parandamas. Suusajooks, nagu seda tunti 19. sajandi lõpul, oli Conan Doyle’i kinnisideeks pärast seda, kui ta luges kuulsa norralase Fridtjof Nanseni vägitegudest, kes ületas suuskadel Gröönimaa. Oma suusakogemustest Maienfelder Furkaületamisel kirjutas ta 1894. aastal “The Strandi” väljaandes artikli, mida lugesid tuhanded tulevased suusatajad. Tema lugu tekitas inglise keskklassis huvi suusatamise vastu.

Täna on Davosis pronkstahvel, mis on pühendatud Sir Arthur Conan Doyle’ile. Seal on kirjas: „Austusavalduseks Sir Arthurile Conan Doyle 1859-1930. Inglise kirjanik – Sherlock Holmesi looja – ja sportlane, kes 23. märtsil 1894 ületas suuskadel Maienfelder Furka Davosist Arosasse, tuues sellega selle uue spordiala ja talvised Šveitsi Alpide vaatamisväärsused maailma. Ideaalns härrasmehe etalon.

Arthur Conan Doyle oma naisega

Kuid Conan Doyle’i suurim spordipärand on ilmselt maratoni distantsi populariseerimine. Conan Doyle’i kirjutised esimestest Londoni olümpiamängudest 1908 aitasid palju kaasa maratonimüüdi loomisele ja võistlusdistantsi kinnistumisele olümpiakavasse.

Londoni olümpiamängude ja ühtlasi kogu olümpiaajaloo üks meeldejäävamaid sündmusi leidis aset maratonirajal. 24. juulil valitses Londonis Inglismaa olude kohta ebatavaline kuumus. Varjus näitas kraadiklaas 30 pügalat, mis tagantjärele vaadatuna on osutunud üle aegade üheks kõige palavamaks ilmaks Inglismaal. Maraton algas, tulles vastu kuningapere, Windsori lossi juurest ja lõppes White City staadionil kuningliku looži ees, see tegi distantsiks 42 km ja 195 m. See distants sai maratoni ametlikuks standartpikkuseks alates 1924. aasta mängudest. Suvepäeva kuumuse ja raja pikkuse tõttu loobusid 55 jooksust 28 jooksjat ammu enne, kui nad finiši lähedale jõudsid.

Dorando Pietri ületamas finišijoont 1908 Londoni olümpiamaratonil Foto: Getty Images

Kui liider Dorando Pietri kurnatuna 90 000 pealise publiku ees staadionile sisenes, komistas ja kukkus tuharajal, enne kui murelikud ametnikud ta üle finišijoone aitasid. Pärast Ameerika koondise protesti sai Pietrist olümpiamängude üks varasemaid ja kurikuulsamaid diskvalifitseerimisi. Pietri jäi ilma kuldmedalist, mille pälvis hoopis teise koha saanud ameeriklane Johnny Hayes.

Daily Mail 25. juulil 1908 edastas Conan Doyle’i raporti:                                                               

«Kõikide pilgud olid pööratud staadioniväravale, kust peagi ilmus nähtavale Dorando Pietri, lühikest kasvu mees Carpi väikelinnast Reggio Emilia lähedalt. Ometi sai kohe selgeks, et midagi on valesti. Dorando lähenes, kuid hakkas äkki jooksma vales suunas. Rajakohtunikud jooksid talle appi ja näitasid õiget suunda, kuid peale mõningaid jarde vajus jooksja kokku. Rahvas, kes varem polnud Dorando Pietrist midagi kuulnud, hakkas talle oma poolehoidu avaldama. Samal ajal, kui paljud inimesed karjusid kohtunikele, et need peaksid jooksjat aitama, olid teised selle vastu, sest teadsid, et niisugune aitamine toob kaasa vapra itaallase automaatse diskvalifitseerimise. Itaallase suurimaid jõupingutusi ei kustutata kunagi spordiajaloost, olenemata kohtunike otsusest.”

Võistluste ametlikus raportis on öeldud: «Oli võimatu jätta teda sinna lebama, sest ta võis ju surra kuninganna silmade all.»

Kuna Pietri ise ei olnud oma diskvalifitseerimise eest vastutav, autasustas kuninganna Alexandra teda järgmisel päeval kullast karikaga tema saavutuse tunnustuseks.

Conan Doyle’i raportiga oli kaasas tema üleskutse annetada jooksja heaks, millega koguti ligi 309 naela – ehk tänaste väärtuste järgi 35 000 naela – Pietri jaoks, kes andis raha nõuetekohaselt edasi Vesuuvi vulkaanipurske ohvrite toetamiseks. Vulkaanipurse oli sündmuseks, mis takistas Roomal toona olümpiamänge korraldada

Pierre de Coubertin

Mõni päev pärast maratonidraamat toimus Londoni Püha Pauluse katedraalis 247 anglikaani piiskopi ülemaailmse konverentsi jumalateenistus, kuhu olid kutsutud spetsiaalselt sportlased ja olümpiamängude ametnikud. Jutluse pidanud Ameerika piiskop Ethelbert Talbot, viidates lõigule Pauluse esimesest kirjast korintlastele ja meenutades Dorando Pietri saavutust, ütles: „Lõpuks annab tõeline olümpia meile vaid ühe kindla õppetunni: et mängud ise on paremad kui auhind. Püha Paulus ütleb meile, kui vähe tasu tähendab. Meie tasu pole see, mis on kiiresti riknev, vaid see, mis on rikkumatu ja kuigi ainult üks saab loorberikrooni, saavad kõik võrdselt osa võistlemisrõõmust.

Preestri fraas jäi kõigile kohalolijatele meelde, aga eriti Pierre de Coubertinile. Mõni päev hiljem viitab ta olümpialaste auks peetud valitsuse banketil Talboti jutlusele ja ütleb: “Nendel olümpiamängudel on oluline mitte niivõrd võita kui osaleda.” Sellest hetkest algas deviisi “Tähtis pole võit, vaid osavõtt” võidukäik. Parun ise ei omistanud selle autorlust kunagi endale.