Kelle kuulub müstiline Gogol.
Tänini pole päris selge, mis rahva kirjanikuks Gogol arvata: venelased peavad teda enda omaks, kuigi Venemaal elas ta vaid kümmekond aastat oma elust, ukrainlased loevad Gogolit enda omaks – sündis ta ju ikkagi seal ja elas Ukrainas 19 aastaseks saamiseni, ka hiljem külastas ta oma perkonda Ukrainas. Samuti pärinevad paljud tema kirjanduslikud kangelased Ukrainast. Samas möödus 12 aastat Gogoli elust rännates Euroopas. Gogoli loomemeetod on seetõttu suuresti mõjutanud nii vene kui Lääne-Euroopa kirjandust. Gogoli elukäiku aga saadab hulgaliselt müstilisi mälestusi.
Nikolai Vassiljevitš Gogol (ukraina keeles Микола Васильович Гоголь) (1809 –1852) sündis Poltava kubermangus Bolšije Sorotšintsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema vanemate abielu oli väidetavalt jumalik ettekuulutus ja isa tundis ema juba selle sünnist alates. Nad abiellusid kui Vassili oli 28 ja Maria kõigest 14. Tema ema oli poja sündides alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti ema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega. Gogoli isa oli haritud ja andekas mees, valdas 5 keelt, kirjutas näidendeid, poeeme ja följentone ukraina keeles. Nende esialgne perekonnanimi oli Janovski, kuid kirjaniku vanaisa oli võtnud kasutusele perenime Gogol austusest suguvõsa kasakaliku päritolu vastu.
Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis ja Nežini gümnaasiumis (1821–1828). Pärast koolide lõpetamist siirdus ta Peterburi, soovides hakata näitlejaks. Seal loobus ta poolapärasest nimeosast. Näitlemisest ei tulnud midagi välja ning ta otsustas hakata kirjanikuks.
Aastal 1829 ilmus tema esimene teos, idülliline lugu värssides “Hans Küchelgarten”. Pseudonüüm V. Alov päästis Gogoli nime materdavast kriitikast, kuid autor ise elas läbikukkumist nii raskelt üle, et ostis kauplustest kokku kõik mahamüümata eksemplarid ja põletas need ära. Elu lõpuni ei tunnistanudki ta üles, et Alov tema varjunimi oli. Suurema tähelepanu saavutas ta 1831-1832 ilmunud ukraina rahvaluule aineliste novellidega “Õhtud külas Dikanka lähedal“. Esialgu hinnati Gogolit rohkem ukraina rahvuskirjanikuna ja hea Ukraina ajaloo tundjana. Pärast novellide ilmumist sõbrunes Gogol Aleksandr Puškiniga ja neid vöib lugeda kriitilise realismi rajajaks XIX sajandi kirjanduses.
Pärast lühiajalist riigiteenistust asus Gogol tööle tütarlaste gümnaasiumi õpetajana ja üritas saada ajaloo professori kohta Kiievi ülikoolis, mis aga ei õnnestunud. Aastatel 1834–1835 töötas Gogol ajaloo õppejõuna Peterburi ülikoolis. 1835. aastal pühendus täielikult kirjutamisele ja avaldas veel samal aastal kogumiku “Arabeskid” mille ühendavaks teemaks on Peterburi elu ning kogumiku “Mirgorod”, mis sisaldas jutustusi “Vana Maailma mõisnikud”, “Tarass Bulba”, “Vii”, “Lugu sellest, kuidas Ivan Ivanovitš Ivan Nikiforovitšiga tülli läks”. 1835. aastal ilmus ka jutustus „Nina“. Geniaalse satiirikuna ja tsaari-Venemaa pärisorjusliku korra paljastajana näitas Gogol halastamatu tõetruudusega tolleaegse aadellik-kodanliku ühiskonna palet.
Aastal 1836 esietendub komöödia “Revident” . „Revidendis“ tegi autori provintsiametkonna ja politsei omavolile julget kriitikat, aga ametlik kriitika heitis Gogolile ette patriotismi puudumist ja pahedes tuhnimist. Teos toetub osaliselt tõsielule ja idee näidendi kirjutamiseks andis Gogolile Puškin. Varsti pärast edukat esietendust, lahkus Nikolai Gogol Venemaalt. Kirjanik vahetas Euroopas mitmeid kordi elukohta, elades Roomas, Düsseldorfis, Nicas ja Pariisis. Venemaalt oli Gogol ära kokku 12 aastat, pöördudes sinna tagasi 1848. Väidetakse ka, et Gogol oli tsaariaegse salapolitsei agent. Roomas suhtles kirjanik tihedalt maalikunstnik Aleksandr Ivanoviga, kes maalis temast 1841. aastal kaks portreed ja on kujutanud teda ka oma suurteosel “Kristuse ilmumine rahvale”.
Roomas alustas Gogol oma ainsa, triloogiana kavandatud kelmiromaani kirjutamist. Kavandatud triloogia esimene osa kandis nime “Surnud hinged” ning see ilmus 1842. aastal. Väidetavalt andis Gogolile süžee ka selle, tema surematu poolpõletatud romaani jaoks Puškin. Poeet oli kuulnud reaalsetest „surnud hingedest“ Bendera linnas (praeguses Lääne-Ukrainas). Valmisid veel komöödia “Naisevõtt” (1842) ja grotesk “Sinel” (1842). Tervise halvenedes tegeles Gogol üha enam usuliste teemadega ja selgitas oma vastuolulisi seisukohti esseekogumikus “Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega” (1842), mida aga ei mõistetud.
1884.aastal käis Gogol palverännakul Pühal Maal. Naastes Venemaale, töötas Nikolai Gogol ka “Surnud hingede” teise osa kallal, kus ta püüdis vastukaaluna esimesele osala, näidata Venemaa olustikku veidi positiivsemast küljest. Kuid selline lähenemine ei läinud kokku tema kriitilise realismi meetodiga. Sellest on säilinud vaid peatükkide visandeid. Selline lähenemine tundus Gogolile võlts, ta langes surmani kestnud loomekriisi ja veidi enne surma põletas depressioonis kirjanik ka käsikirja.
Nikolai Gogol on kõige salapärasem vene kirjanik. Ta armastas riietuda viimase moe järgi. Teda on peetud hullumeelseks ja seda ehk mitte päris alusetult. Tema teosed ja elutegevus on mähitud müstikaloori. Nikolai Gogol oli homoseksuaalsete kalduvustega, kuid pöördunud sügavalt religiooni, püüdis ta igati oma seksuaalsust maha suruda. Jaanuaris 1852 tunnistas Gogol oma homoseksuaalsetest ihalustest vagatsejale ja kitsarinnalisele preestrile Isa Matvei Kostantinovskile, kes sundis Gogolit palvetama ja paastuma ööl ja päeval, kuni Gogol end väidetavalt surnuks näljutas. Elu lõpus heitis ta voodisse ja vaatamata sõprade ja arstide püüdlustele keeldus söömast, kuni kaotas teadvuse ja suri vaid 42 aastaselt.
Tema viimased sõnad olid: “Kui magus on surra.”
Algselt maeti kirjanik Moskva lähistele Püha Danili kloostri surnuaeda, kuid 1931. aastal toodi kirjaniku säilmed Novodevitšje kalmistule. Ekshumeerimisel avastati väidetavalt, et Gogoli pea oli pööratud küljele ja kirstu kate oli seestpoolt ribadeks näritud! Sellest võis järeldada, et Gogol maeti elusalt – letargilise une seisundis. Just seda oligi Gogol kogu elu kartnud. Ta oli omakseid korduvalt hoiatanud, et nad tema mahamatmisega ei kiirustaks, kuni pole surmas kindlalt veendunud.
Gogoli surma täpne põhjus on endiselt aruteluobjekt. Versioon letargilisest unenäost ja elusalt matmisest lükati pärast kirjaniku surimaski näoilmet ümber. Levinud on arvamus, et Nikolai Vassiljevitš põdes psüühikahäiret (teooria rajajaks sai psühhiaater V.F. Chizh) ja seetõttu ei saanud ta end igapäevaelus teenindada ja suri kurnatusse. Esitati ka versioon, et kirjanik mürgitas kõrge elavhõbedasisaldusega maohaiguse ravimiga.
Ringleb kuuldus, et tegelikult oli Gogol ümbermatmise ajal hauas hoopiski ilma peata ja tema kolju eemaldati hauast 1909. aastal haua korrastamise käigus. Selle omandas Aleksei Bahrušin, rikas kaupmees ja kirglik teatriajaloo koguja, kelle omanduses oli väidetavalt kollektsioon 40 koljust – kogu, mida tänseni pole õnnestunud leida. Räägitakse ka, et Moskvas Bahrušini teatrimuuseumis asub kolm pealuud, mis kuuluvad tundmatutele isikutele: üks neist on oletatavasi Gogoli kolju.
Teise versiooni järgi tuli 1911. aastal Bahrušini juurde Gogoli vanapoeg, kes püstoliga ähvardades omandas kuulsa sugulase kolju, et see uuesti matta. Janovski otsustas Gogoli kolju lasta uuesti matta Rooma, linna, mida Nikolai Vassiljevitš nii väga armastas. Kolju oli teel Rooma ekspressiga Itaaliasse kui juhtus midagi uskumatut: rong sisenes tunnelisse ja kadus. Ainult kaks reisijat suutsid autost välja hüpates põgeneda. Kirjaniku kolju kadus koos rongiga.
Nikolai Gogoli ümbermatmisel paigaldati tema hauale esialgse kivirahnu asemele büst. Kolgataga sarnaneva suure kivi ostis välja kirjanik Bulgakovi lesk, kelle mehe teost “Meister ja Margarita“ loetakse 20. sajandi kõige müstilisemaks romaaniks ja kes pidas Gogolit oma eeskujuks. Lugenud läbi Gogoli jutustuse „Sinel“, hüüatas XX sajandi müstik XIX sajandi müstikule: „Õpetaja, kata mind kinni oma sineliga!“ Ja nii see ka juhtus… Mälestuskivi rändas ühelt haualt teisele ja Bulgakovi samba tagapoolel on näha veel Gogoli nimest üksikuid poolkustunud tähti.
