Aiakunst
Aiakunst on inimesi paelunud aegade algusest alates. Kristlikus traditsioonis tuntud Eedeni aeda ehk paradiisiaeda oma jumalikkuses on aiakujundajad püüdnud luua ka maa peal. Mõne õnnestunuma aiakunsti projektina võiks nimetada ehk Babüloni rippuvad aedu, Versailles’ aeda ja parki, Alhambra lossi aeda. Aianduse algas ideest rajada ala, mis toodab nii toitu kui annab kaitset vaenulike loodusjõudude eest. Alles hiljem tulevad mängu sellised funktsioonid nagu rekreatsioon ja lõõgastus, religioon ja esteetika.
Aiakunsti ajaloost
Aianduse ajalugu ulatub 5000 aasta kaugusesse sumerite jahiparkide ja Egiptuse hauakambrite seinamaalingutel kujutatud aedade aega. Egiptuses vaaraode ajal rajati enamasti rangelt geomeetrilise paigutusega kinnised aiad kitsale viljakale Niiluse äärsele alale. Siin kasvatati peamiselt viljapuid, aga ka viinamarju ja juurvilju.
Vana-Kreekas kasvatati õunu, viigimarju, oliive, veini ja köögivilju väiksemates aedades, mida kaitsesid ka hekid või müürid. Puusalusid, mis on sageli rajatud püha allika ümber, mille lähedusse loodi spordirajatisi ja avalikke kohtumispaiku, peetakse varajasteks “rõõmuaedadeks”, kus inimesed jalutasid, mõtisklesid ja arutlesid,
Pärsiast said umbes 500 eKr. alguse purskkaevude, puude ja kaunite lilledega iluaedade loomine. Babüloni rippuvad aiad on üks seitsmest maailmaimest. Astmeliselt rajatud aiad sisaldasid laias valikus puid, põõsaid ja viinapuid ja meenutasid suurt rohelist mäge. Ühe legendi järgi ehitas rippuvad aiad Uus-Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II (valitses aastatel 605–562 eKr) oma naisele, kuninganna Amytisele, kes igatses oma kodumaa rohelisi künkaid ja orge. Seda kinnitab Babüloonia preester Berossuse kirjutis umbes 290 eKr. Rippaedade rajamist on omistatud ka legendaarsele kuningannale Semiramisele ning neid nimetatud ka Semiramise rippaedadeks
Ilu ja toitumine – neid kahte funktsiooni täidavad ka paljud Vana-Rooma aiad. Oluline areng Rooma aedades oli veevarustuse kasutamine.
Hiinas mängivad aiakujunduses olulist rolli religioossed ja filosoofilised aspektid: see on universumi, tasakaalu ja positiivse energia takistamatu voolu peegeldamine.
Mauride aiad on Vahemere aiakunsti pärisosa. Maurid tulid Euroopasse Põhja-Aafrikast, enamasti Süüriast. Pürenee poolsaarel on säilinud mauride aedu nende võimuajast 8.–15. sajandil. Üks kuulsam neist on Alhambra lossi aeda Granadas oma aiamonumentide, puuviljasalude, ürdi-, roosi- ja lillepeenarde, hekkide ja köögiviljataimedega. Juba 13. sajandil suutsid maurid keeruka hüdrosüsteemi abil tuua vee kanali, pumpade ja veetreppide abil Daro jõest Alhambrasse.
Kristlikus Euroopas hoiti aiandustraditsioone alles peamiselt kloostrites. Keskaegsetes kloostriaedades tegeleti uute puu- ja juurviljasortide ning ravimtaimede kasvatamisega. Kindlasti teatakse 9. sajandist pärit Püha Galleni kloostri aiaplaani. Huvitavaks allikaks on ka Karl Suure 9. sajandi ettekirjutused “Capitulare de villis” maade haldamiseks koos pika nimekirjaga kasvatada soovitatud taimedest.
Varaseimad jäädvustused aedadest on säilinud maalidel, ka altarimaalidel. Keskaegsete pühapiltide iluaaia kujutistel märkab kogenud aednik ja loodusehuviline, et mitte kõik taimed ei kasva seal nii, nagu oleme harjunud neid looduses nägema. Paljud moodustavad kummalisi kooslusi, õitsevad samal ajal ja kohtades, kus neid päriselus kohata ei loodaks. Paljudel juhtudel on selle taga sümboolika. Pühapiltidel näeme sageli valgete õitega taimi sümboliseerimas pühakute ja neitsi Maarja hingelist puhtust ja süütust: Itaalia mõjutustega kunstis näiteks valget liiliat, Alpides ja põhja pool maikellukest. Vere värvi ehk punaseid õisi ja marju kujutatakse Kristuse ja märtrite kannatuse stseenides. Kuldne oli taevase valguse värv ja seostus Kristuse ülestõusmisega. Nurmenukke hüütakse tänini, ka eesti folklooris, taevavõtmeteks. Tähendusrikas oli taime kolmetine harunemine või lehekuju – kolmainu tunnus, mis võis kajastuda ka näiteks nimes: üks jänesekapsa hiliskeskaegseid nimesid oli „halleluuja“. Püha vaimu sümboliseerib kurekell, sest selle õiekroon meenutas viit ringis istuvat tuvi.
Euroopas olid keskajal levinud kolme põhitüüpi iluaiad: alla aakri suurused lillepeenraga ääristatud muruaiad, mõne aakri suurused ja suuremad puuviljaaiad ning ulatuslikud pargimaastikud imetlemiseks või jahipidamiseks mõeldud loomade ja lindudega. Valduste suurus ja mitmekesisus olid seoses sotsiaalse kuuluvusega. Kui õukonna ja aadlike iluaiad hõlmasid enamjaolt kõiki kolme põhitüüpi, siis Euroopa linnakodanluse lilledega ääristatud muruaiad üle aakri ei ulatunud. Euroopa aedade areng sai pärast mõningast pausi esimeste ristikäikudega seoses suurema tõuke.
Renessansiaegses aiakujunduses on aed sissepääsuks majja oma terrasside ja treppidega, sirgete teede, lillepeenarde ja veesilmadega, mis kutsuvad jalutama. See põhimõte saavutab oma pompoossed kõrgused Prantsuse barokkaedades. Ulatuslikud haljasalad on pigem pikad kui laiad, kasulikke taimi pole peaaegu üldse, lilleseaded, hooned, skulptuurid, veesilmad ja puuderead on osa keerukast üldisest ansamblist. Nendes aedades – kuulsaim neist on kindlasti Versailles’ park – aia suurus ja ilu näitab valitseja võimu.
Barokkaedade ranged geomeetrilised kujundid leidsid kritiseerimist inglise aiaarhitektidelt, kuna loodus jälestab sirgeid jooni. Valgustusajastul taheti aedu nagu inimesigi, rõhumisest vabastada. Disainimudeliks saab loodusmaastik ebatasase pinnase, käänuliste radade, väikeste tiikide ja vabalt kasvavate puudega. Inglise aiad meenutavad idealiseeritud loodusmaali.
Aiandus Eestis
Eestlastelegi on tuttav inglispärane mõisapark teeäärse puudealleega, aga need aiad on alati olnud kellegi teise omad. XVIII sajandi lõpus olid mõisates köetavad kasvuhooned, kasvatati mandli- ja viinapuid, aprikoose, virsikuid, tsitruselisi ja ananasse. Mõisaaedades võis näha keeruliste mustritega vaippeenraid ja torte meenutavaid lilleklumpe. Seal tegeles aiaga mõisa kärner, kes oli seda ala õppinud. Nähti, et aiapidamine nõuab teadmisi ja oskusi ning arvati, et igaüks ei saagi sellega hakkama. Pealegi ei olnud talupojal aega kasvatada midagi, millest otseselt kasu ei saa. Mõisaaiast on pärit floksid, pojengid, murtudsüdamed, käokingad, daaliad ning samuti ronitaimed nagu metsviinapuu.
Suureks aianduse eestkõnelejaks sai Carl Robert Jakobson, kelle Kurgjal asuvas talus ja suures viljapuuaias katsetati uudseid aiaharimise meetodeid. Tuntud on ka vendade Tõnissonide õunaaed Erikal ja riigivanem Konstantin Pätsi Kloostrimetsa talu.
Eesti taluaias kasvasid Ilupõõsastest sirelid, ebajasmiin, enelas, mairoos. Lilledest kasvatati kõige enam kolme: talijorjeni ehk lõhislehise päevakübara täidisõieline sort, siniste õitega käokinga ja keisrikrooni, ilusa erkoranži õiega liiliat. Armastatud taluaialilled olid ka floksid, murtud südamed, tokkroosid, pojengid, valgete õitega lõhnav nartsiss ehk poeedi nartsiss. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses olid suured lemmikud daaliad ehk jorjenid.
Eestis hakati aiatöökursusi korraldama ja aianduskoole avama 20. sajandi alguses. Üks tuntumaid oli Liplapi aianduskool, mis avati 1910 Halliste kihelkonnas Liplapi talus, Mulgimaal. Marie Sapas, kes oli õppinud Tartus, Moskvas, Soomes ja Saksamaal kodumajandust, asutas 1910. aastal siia kodumajanduskooli, mis tegutses 1926. aastani. Kool oli esimene sellise suunitlusega õppeasutus kogu Tsaari-Venemaal. Õppetöö kestis igal aastal seitse kuud. Tunnid algasid aprillis ja lõppesid saagi koristamisega oktoobris. Ühekorraga kogus Liplapil aiandus-, mesindus-, kodumajandus- ja söögitegemistarkusi 20-24 tüdrukut. Kokku sai seal hariduse 568 neidu.
Eesti vanim aiandusalast haridust pakkuv kutseõppeasutus, mis tegutseb veel tänagi, Räpina Aianduskool, alustas põllumajandushariduse andmist aastal 1924, kui Räpina Reaalgümnaasium nimetati ümber Võru maakonna Räpina avalikuks ühis-põllumajandusgümnaasiumiks. Reaalklassid kujundati sujuvalt ümber põllumajandusklassideks. Õpilasi oli koolis 119, neist poisse 82 ja tüdrukuid 37.
Tänapäevase professionaalse aedade planeerimise ja kujundamise rajajateks Eestis olid pärast sõda kunstiinstituudis aia- ja pargikujunduse eriala lõpetanud Linda Patune ja 1930ndatel Ungaris maastikuarhitektiks õppinud Erik Lepp.
Erinevaid aiandusteemalisi raamatuid saad leida siit