Arved Viirlaid 100
1940. aasta nõukogude okupatsioon ja järgnenud sõjasündmused katkestasid eesti kirjanduse loomuliku arengu ja lõhestasid selle peaaegu pooleks sajandiks. Arved Viirlaid kuulub sugupõlve, kelle osaks sai põgenemine – algul metsa, siis üle mere.
Viirlaid on rahvusvaheliselt üks tuntuimaid väliseesti kirjanik. Ta võttis enesele ülesande teadvustada maailmale oma generatsiooni saatust mõjutanud sündmuste traagikat kirjanduse kaudu. Viirlaiu nägemus stalinistlikust terrorist ja kommunistlikust okupatsioonirezhiimist tegi temast aga Eestis täiusliku persona non grata. Kui teised tähtsamad pagulaskirjanikud leidsid vähemalt põgusat äranimetamist Endel Nirgi ka inglise keeles välja antud raamatus «Eesti kirjandus» («Estonian Literature» 1983), siis Viirlaiu nime see ei sisaldanud. Midagi sellest hoiakust tundub immitsevat uuemassegi aega.
Arved Viirlaid (11. IV 1922 – 21. VI 2015) elutee algas Harjumaal Padise vallas ja lõppes Toronto lähistel. Saanud hariduse Tallinnas rakenduskunstikoolis, ühines ta Nõukogude vägede esimese sissetungi ajal metsavendadega, võitles major Hirvlaane vabatahtlike pataljonis. Saksa okupatsiooni ajal töötas Viirlaid Eesti Kirjastuses tehnilise toimetaja abina, siis suundus Soome (1943), kus võttis osa Jätkusõjast Soome armee eesti üksuses. Seejärel, sunniviisiliselt tagasi kodumaal, võitles ta Eesti Relva-SSi diviisis Vene uue sissetungi vastu, kuni tal õnnestus 1944. aastal pageda Rootsi. Ta oli Inglismaal formeeritavas Baltimaade luurajate salgas. Plaan luhtus – neid oli reedetud juba eos ja õnnekombel saadi sellele reetmisele varakult jälile. See seiklus lõppes interneeritute laagris Londonis Wimbledoni linnaosas. Pikka teadmatust oma saatuse suhtes täitis ta kirjutamisega. Noore kirjamehe ainuke mure oli, et Rootsist kaasa võetud õhuke lennuposti paber kippus otsa saama. Viirlaid ise on arvanud, et vangistusele võlgneb ta oma kirjanikukarjääri. 1953. aastast elas Viirlaid Kanadas, töötas Torontos trükikojas Estoprint ja oli hilisemalt selle kaasomanik
Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Ta on avaldanud seitse luulekogu, millest esimene, “Hulkuri evangeelium”, ilmus 1948. aastal ja viimane, “Valgus rahnude all” aastal 1990.
Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme. Kanada pressis on teda sõjakirjeldajana Hemingwayga võrreldud.
Viirlaiult on ilmunud kümme romaani ja kaks novellikogu. Tema tuntuimad romaanid on “Tormiaasta”, “Ristideta hauad”, “Vaim ja ahelad”, “Kes tappis Erich Hormi?”, “Surnud ei loe”, “Märgitud” ja “Põhjatähe pojad”. Tema raamatud märgiti KGB poolt eriti nõukogudevastaseks loominguks. Enamasti need raamatud Eestisse ei jõudnudki.
Tema esikromaan “Tormiaasta” (1949) tunnistati esimese viie pagulusaasta populaarseimaks romaaniks, romaan “Ristideta hauad” (1952) esimese kümne pagulusaasta populaarsemaks raamatuks. Kui viimati nimetatu kodumaal ilmus (1991), jäi ta praktiliselt tähelepanuta, ehkki oli omal ajal põrandaaluse raamatuna väga populaarne.
“Ristideta hauad” on üks eepilisemaid käsitlusi Eesti metsavendade kangelaslikust võitlusest Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. “Ristideta hauad” on tõlgitud läti, rootsi, prantsuse, hispaania, soome, inglise, hiina ja leedu keeled, ühtekokku on Viirlaiu töid ilmunud 15 keeles. Viirlaid loobus oma „Ristideta haudade” ingliskeelse tõlke honorarist ja moodustas Eesti Tõlkefondi Kanadas, et toetada väikerahvaste teoste vahendamist võõrkeeltesse. Huvitav oli ka tema algatatud rändraamatu aktsioon, mille raames näiteks tema ingliskeelne „Ristideta hauad” saadeti Kanada parlamendi liikmetele ja ministritele, samuti Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma.
Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Klubi eesmärgiks on seista sõnavabaduse ja laiemalt inimõiguste eest.
Viirlaid pälvis aastatel 1954, 1979, 1981 ja 1992, 2002 paguluses välja antud maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. 1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus, kuna pidas selleaegset Eesti poliitikat Eesti rahva tulevikule ohtlikuks. Heal meelel võttis kirjamees vastu talle 1983. a omistatud Eestlaste Kesknõukogu Kanadas tunnustusmärgi ja 2008. a. EKN kuldteenetemärgi.
Väliseesti Muuseum (VEMU) Torontos asutab Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäeva puhul kirjandusauhinna, mida antakse välja kord kahe aasta jooksul A. Viirlaiu sünnipäeval 11. aprillil Eestit ja eestlust mõtestava silmapaistva ilukirjandusliku teose eest. Esimene auhind antakse erakorraliselt välja 2022. aasta detsembris Kreutzwaldi päevade konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumis.