Sport on mõnus mängumaa, millel paremusjärjestus tavaliselt mustvalgelt ja ajalookindlalt kirjas seisab. Ent Eesti spordi 101 sündmust tähtsuse järjekorras kirja panna või ülepea jäägitu erapooletusega välja valida pole võimalik.
Kes ütleks, kas Ernst Idla loodud üle-eestiline võimlemisvaimustus oli rohkem või vähem tähtis kui Kristjan Palusalu kaks olümpiakulda? Või malegeenius Paul Kerese kogu maailmas hinnatud härrasmehelik käitumine tähtsam kui tema tööd jäädvustanud Valter Heueri meistrisulg? Kas Heino Lipp tõstis meie rahva pead rohkem punavõimudest aheldatuna või tõstnuks olümpiavõitjana? Kas laitmatu Gerd Kanter on väärtuslikum kui ürgsed hambad-risti-mehed Aavo Pikkuus, Jüri Jaanson ja Erki Nool?
Siinne on Tiit Karuksi valik. Igal teisel olnuks oma eelistused ja teine stiil, aga üks on kindel: Karuks on isikupärases stiilis võtnud kokku Eesti Spordi Loo.
