Götz von Berlichingen. Egmont. Iphigeneia Taurises. Torquato Tasso – J. W. Goethe, 1983

“Götz von Berlichingen . Raudkäega rüütel.” (näidend) – Draama toimub Saksamaal kuueteistkümnenda sajandi kahekümnendatel aastatel, kui riik oli killustatud paljudeks iseseisvateks feodaalseteks vürstiriikideks, mis kõik kuuluvad Püha Rooma impeeriumi võimu alla. Julge sõltumatu rüütel Getz von Berlichingen võitleb sakslaste iseseisvuse eest.

“Egmont” (kurbmäng viies vaatuses) – Viieteistkümnendal sajandil olid mitmed Madalmaade provintsid seal valitseva Hispaania ülemvõimuga rahulolematud.  Nende seas oli silmapaistev flaamlane krahv Egmont, kes saavutas Euroopa ühe säravama kindrali maine ja temast sai oma kaasmaalaste iidol.

“Iphigeneia Taurises” (näidend) – 1787. aastal avaldatud draama on Goethe antiigiainelistest draamateostest tähtsaim. Goethe on säilitanud antiikse faabula, kuid tema draamas on kõik pehmem ja inimlikum. Vähenenud on iidse loo religioossed motiivid, fataalsus ja väline dünaamika, mille asemele on rohkem ruumi antud inimese hingeelamustele, kannatustele ja pürgimustele. Mükeene kuningatütar Iphigeneia on üks huvitavamaid ja keerulisemaid naisekujusid kreeka kirjanduses. Kord on ta passiivne asjaolude ohver, kord aga aktiivne tegutseja, kes on nõus kõigi kreeka inimeste eest surema; kord on ta täiuslik feministlik vabadusvõitleja, siis aga esitab oma oma kuulsa väite, et ainus mees on ellu jäädes rohkem väärt kui miljon naist

Torquato Tasso (näidend) – Draama aluseks on ajalooline aines,  Itaalia poeedi Torquato Tasso elulugu