…
Ta tõusis heintest ja Rasmus nägi, et too peab küll olema hulkur, sest ta riided olid nii räbaldunud – kulunud ruuduline pintsak ja põlve pealt kottiveninud püksid. Ta oli suur ja laiaõlgne ning üsna kena näoga, ja kui ta naeris, helendasid keset ta habetunud nägu valged hambad.
«Hulkur, ütled sa… Oled sa kunagi kuulnud Paradiisi-Oskarist? See olen mina. Paradiisi hulkur ja Vanajumala Õiglane Kukulind, see ma olen.»
Vanajumala Õiglane Kukulind! Rasmus hakkas kahtlema, kas hulkuril on peas kõik ikka korras-paigas.
«Mispärast on Oskar just nimelt vanajumala õiglane kukulind?» kahtles ta.
Oskar kortsutas sügavmõtteliselt otsmikku.
«Keegi peab ju see kah olema. Peab ju olema keegi, kes hakkab hulkuriks ja on Vanajumala Õiglane Kukulind. Vanajumal tahab, et ilmas oleks hulkureid.»
«Tõsi või?» küsis Rasmus umbusklikult.
«Päris kindlasti,» kinnitas Oskar. «Kui ta kord juba nii palju vaeva on näinud, on maha istunud ja terve maailma valmis nokitsenud, siis tahab ta, et siin oleksid kõik asjad olemas, saad aru. Mismoodi see õieti välja näeks, kui kõik muud asjad oleksid omal kohal, aga hulkureid poleks?»
…
Astrid Lindgreni jutustus väikesest Rasmusest, kes lastekodupoisina üle kõige igatseb endale päris kodu ning ema ja isa. Seiklusrikka teekonna järel Paradiisi-Oskariga täitubki Rasmuse unistus.
| Mõõtmed | 20 × 14 cm |
|---|---|
| Variatsioonid | Rahuldav, Kasutatud hea, Uueväärne |
