Vormilt on raamat elavalt kirjutatud traditsiooniline psühholoogiline romaan, autori edasisele loomingule iseloomulik vormiuuendus on alles eos aimatav. Nagu debüütraamatutes enamasti, on ka siin keskne tegelane autorile õige lähedal, lähemal vahest, kui see teosele kasulik oleks, aga selle puuduse korvab värskus, siirus ja nooruslik elujõud.
Pealkirja kohta on autor öelnud, et see turgatanud talle pähe, kui ta kuulas Olav Kopvillemi plaadilt laulu «Vaikne õhtu, lehm sööb rohtu…».
