Kuopios kohisesid laadad oma kõiges täiuses. Rahvahulk käratses, kellad ja kuljused kõlisesid, hobused hirnusid ja purjupäised kriiskasid. Oli väheke pääle poolepäeva, ja kõikide rõõm oli kõige kõrgemal. Iga kringlivee ümber kihas segiläbi kui sipelgapesas, iga “maailma kõige parem panoraama” oli rahvast tungil täis.
Mina hulkusin sääl, käed taskuis ja kuuekaelus püsti, ühest meestesalgast teise. Nägin sääl üht ja teist, mõndasugust nägu, mõndasugust meest: kuulsin mõnda lõbusat asja, õppisin mõnda suurepärast sõna.
