1938. aastal esmakordselt ilmunud “Kokkusaamine surmaga” toob lagedale pea kõik Christie tõhusamad ja elegantsemad vahendid ja võtted, mille äratundmine võib tema püsivamatele sõpradele põnevust ja rõõmu pakkuda. Tervikuna on aga tulemuseks vahest üks intensiivseim ja haaravaim Christie-maailm. Maailm, kus keegi õieti midagi ei teegi peale kudumise ja küpsisesöömise, kuid kus varjatuna on kurjust, vihkamist, lõksupüütusetunnet, haletsusväärsust, ja mõistagi vastavalt ka vaprust, nutikust ja huumorit. Maailm, kus piisab sellest, et keegi ütleb ühe liigse lause, et selguks, et keegi nendest abitutest, kenadest ja armsatest noortest meestest, tarmukatest noortest naistest, sädistavatest vanadaamidest, tublidest arstidest või tõhusatest naisõiguslastest ei kõhkle tapmast, kui ta nurka surutakse. Hercule Poirot’ ülesandeks jääb välja selgitada, kes see oli ning miks ja kuidas kõik juhtus. Aega selleks on vähe, aga õnneks on Poirot’ nagu ta ise ütleb, andekas.
