Laevaga Leningradist Odessasse – Voldemar Panso, 1957

Voldemar Panso „Laevaga Leningradist Odessasse ehk miks otse minna, kui ringiga saab” on üks esimesi Nõukogude Eesti autori poolt avaldatud reisiraamatuid Läände. Aga hoopis teistsugune kui Egon Ranneti, Max Laossoni või Aira Kaalu omad. Johannes Semper ja Promet-Parve kuuluks Panso teosega samasse kategooriasse. Siin on vähem ideoloogiat, rohkem ausat uudistamist, kultuurset maailmanägemist.

Külastati kaheksat välisriiki. Inglismaad, Portugali ja Hispaaniat nägime eemalt. Reisisime Euroopas; Aasia ja Aafrika olid paaris kohas kiviga visata. Rootsi oli vihmane ja vilu, Holland pilvine ja puhas, Pariisis olid jasmiinid ja jänkid, Itaalias kuumus ja kontrastid, Ateenas akropolis ja aastatuhanded, Türgis vaesus ja viletsus, Bulgaarias kodune tunne.

Kõige mustem on Must meri, kõige sinisem Vahemeri, kõige võimsam Atland ja Bosporus pani hinge kinni.

Kõige palavam on Pompejis.

Kõige kaunim mälestus – sõit Sorrentosse.

Kõige huvitavam elamus − sinine koobas Capril.

Kõige süngem on Türgi.

Kõige odavam on Holland.