Sa kasvatasid sõbra – Boris Rjabinin, 1976

Nõukogude kirjaniku ja tulise looduskaitsja Boris Rjabinini raamat „Sa kasvatasid sõbra“ (originaalis „Kasvatasid sõbra“) on koerandusliteratuuri klassika, mis ulatub kaugele väljapoole tavalise dresseerimisjuhendi raame. See ei ole kuiv reeglistik sellest, kuidas õpetada koerale käsklusi „istu“ või „lama“. See on sügavalt filosoofiline, südamlik ja autobiograafiliste sugemetega jutustus sellest, kuidas sünnib kahe eri liigi – inimese ja koera – vaheline tingimusteta armastus, usaldus ning vastastikune austus. Raamat on ühtaegu nii praktiline teejuht, põnevate lugude kogumik kui ka moraalne majakas, mis tuletab meelde Antoine de Saint-Exupéry surematut tõde: me vastutame igavesti nende eest, kelle oleme taltsutanud.

Raamatu keskmes on autori enda kogemused ja läbielamised oma neljajalgsete sõpradega, kellest silmapaistvaim on ustav ja intelligentne dogi nimega Džerik (samuti iiri setterid ja teised teenistuskoerad). Rjabinin viib lugeja teekonnale, mis algab hetkest, mil majja tuuakse väike, abitu ja sageli pahandusi tegev kutsikas. Autor kirjeldab suure soojuse ja huumoriga neid esimesi kuid, täis näritud kingi, unetuid öid ja loike põrandal, näidates, et koera võtmine ei ole pelgalt meelelahutus, vaid tõsine kohustus.

Rjabinin rõhutab, et koera areng ja iseloom on otseselt tema peremehe peegelpilt. Kui koer on agressiivne, arg või hirmunud, ei tuleks süüdistada looma, vaid vaadata otsa inimesele, kes rihma teises otsas seisab. Autor käsitleb põhjalikult koera psühholoogiat, selgitades, kuidas loom mõtleb, maailma taju ja millist vaeva nõuab inimeselt oskus rääkida „koerte keeles“. Ta propageerib kasvatustööd, mis põhineb järjekindlusel, rahulikkusel ja premeerimisel, mõistes hukka igasuguse julmuse, füüsilise vägivalla või looma vaimu murdmise.

Üks raamatu väärtuslikumaid aspekte on Rjabinini oskus näha koeras eraldiseisvat isiksust, mitte pelgalt elutut tööriista või mänguasja. Läbi erinevate eluliste lugude ja näidete tutvustab autor koerte kangelaslikkust, nende erakordset haistmismeelt ja intuitsiooni. Raamatus on oluline koht pühendatud teenistus- ja päästekoertele – loomadele, kes teevad rasket tööd inimeste päästmiseks laviinide alt, kurjategijate tabamiseks või pimedate juhtimiseks.

Samal ajal ei unusta Rjabinin argipäeva. Ta kirjeldab haaravalt, kuidas koer muudab terve perekonna dünaamikat, tuues majja distsipliini, elurõõmu ja liikumisharjumusi. Jalutuskäigud looduses, ühised rännakud ja õhtused hetked diivani ees on need, mis liidavad inimese ja koera üheks tervikuks. Autor näitab, kuidas õigesti kasvatatud koerast saab ühiskonna täisväärtuslik liige, kes ei sega teisi, vaid pakub ümbritsevatele inimestele turvatunnet ja rõõmu.

Raamatu kulgedes muutub toon üha sügavamaks ja liigutavamaks. Rjabinin ei hoia lugejat eemale ka koeraomanikuks olemise kõige raskemast osast – lemmiku vananemisest ja lahkumisest. Kirjeldades oma ustavate sõprade elusügist, tuletab ta meelde, et sõprus tähendab kohalolekut ka siis, kui looma silmad tuhmuvad ja samm jääb aeglaseks. See on viimane ja kõige valusam õppetund, mida koer meile annab: oskus väärikalt lahti lasta ja hoida mälestust elavana.