Schindleri nimekiri. Eesti Päevalehe romaaniklassika – Thomas Keneally, 2008

Romaan, mille aluseks on tõestisündinud lugu sellest, kuidas sakslane Oskar Schindler, vangilaagri direktor, kes sõjast osavalt kasu lõikas, päästis Teise maailmasõja ajal surmast gaasikambrites rohkem juute kui keegi teine.
Selles holokausti kirjanduse tähtraamatus kasutab Thomas Keneally Schindlerjuden’i – Schindleri-juutide – tegelikke tunnistusi. Ta loob sõnulseletamatu kurjuse keskel tegutseva julge, kavala ja hea inimese särava portree.

… Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-). Aplausi ei tulnud. Keegi ei naernud enam, tõsiseks jäänud mehed ajasid kaelad õieli, ninaseljad tõmbusid teravaks, suud kipitasid ja kuivasid, üle saali oleks nagu levinud kerge tuuleõhk, mahe, kuid rasket ähvardust täis. Armsas lapsukeses virgus äkki erutav naine, ärkas tema soole omane pöörane kihk, sündisid veel määratlemata ihad. Nana naeratas endiselt, aga nüüd oli see juba meesteõgija naeratus. …

… Nana jäi üksinda küünlavalgusele lebama. Ta näost oli järel limane, verine tomp, nagu kühvliga padjale visatud roiskuv lihakänts. See oli üleni kaetud rõugekärnadega. Tihedalt kobarduvad närtsinud ja pehmunud porikarva villid meenutasid hallitanud kõdu. Näojooni polnud selles vormitus sogas enam tunda. Vasakust silmast oli säilinud vaid mädane lohk, paremast mustav auk. (-) Venus oli lagunemas. Nagu oleksid mikroobid, mida ta rentslis vedelevailt raibetelt korjas, nakatav ferment, millega ta terve rahva oli mürgitanud, lõpuks temas endas välja löönud ja ta näo mädandanud.
Tuba oli tühi. Bulvarilt uhkas ahastav karje, paisutades kardinat: «Berliini! Berliini! Berliini!»

Esimene tsitaat pärineb lääne kuulsaima naturalistliku kirjaniku Émile Zola kõmuromaani «Nana» algusosast, teine lõpust.