Käsitöö on inimest saatnud ajast aega, pidevalt muutudes ja täienedes, nagu kõik meid ümbritsev. Kasutusele on tulnud uudsed materjalid ja arvutipõhised kavandamisviisid. Vanaemade-aegsed tikkkimistehnikad on aga säilinud pea muutumatutena. Sellest hoolimata (või just nimelt seetõttu) võlub käsitöö uusi põlvkondi ikka ja jälle. Perekonnareliikviate taaselustamine ja vanade töövõtete kasutamine viib mõtted juurtele – kes me oleme ja kust tuleme. Austus ja armastus oma vanemate vastu, hoolimine loodusest ja kõigest elavast – neist leiab inimene julgust otsuste tegemiseks ja jõudu igapäeva-kiires. Kas tikkida valmis esemele lihtsaid töövõtteid kasutades peale üksik element või süveneda keerukatesse ja aeganõudvatesse tehnikatesse, sõltub tegija iseloomust ja oskustest. Igal juhul nõuab tikkimine korrektsust ja keskendumist. See omakorda distsiplineerib, korrastab mõtteid ja maandab stressi. Tähtsusetu pole ka seik, et tikkimise, helmeste niidile ajamise või näpunööri punumisega saab hakkama pea igaüks. Koostegemise rõõm sünnib kodus põlvkondade vahel, käsitöötunnis või -ringis, virtuaalsetes võrgustikes. Lisaks pakub õnnestunud käsitöö hulganisti rahuldust, tunnustust ja andmise ning saamise rõõmu.
