Tuline jäätis – Iko Maran

Tuline jäätis on järg raamatule “Londiste, õige nimega Vant”

Iko Maran tõi eesti lastekirjandusse uusi nägemusi. 1972 ilmus “Londiste, õige nimega Vant” (J. Smuuli nim preemia 1973), kus on väga õnnestunult kokku pandud tavaline realistlik lasteromaan ja nonsenssloogikale ehitatud absurdilugu. Sellise lastekirjanduse imetletud autor maailmakirjanduses on teatavasti Lewis Carrol oma Alice i-lugudega. Esimene puhtalt mõtlemisloogikatest lähtuv eesti nonsensslasteraamat on Iko Marani “Tuline jäätis” (1978), Londiste-raamatu järg, mis peagi ilmus paljudes keeltes. Need raamatud kohtasid rohkesti arusaamatust. Arusaamatus sünnitab vaenulikkust. Moskvas pihustati Iko Maran sootumaks.

Põhiprobleemiks “Tulises jäätises” on võimatu võimalikkus, selle üle võib juurelda ühelt poolt mõtlemist alustav laps ja teiselt poolt suure abstraktsioonivõimega täiskasvanu. Ja nad võivad kohtuda verbaalsel pinnal, näiteks lasteraamatus, kus paljutki saab olla võimalik ka siis, kui seda puust valmis nikerdada on võimatu. Ja ühest meelest võib siis teise meelde üle minna avarust ja mõtlemisilu. Nii sünnib meelte järjepidevus.

(Järelehüüdest EPL-s)