Muld tasub armastust heldelt, Hesiodost muiates kuulab, täis tumma saladust põu, ning imab endasse töö,
unelmad maandab ja põlduri noorusjõu pudendab põrmuks, taltsaks teeb tulipead, tuhnuse kulunud
luud hoiule võtab, ei küsi ta iialgi kellegi tahtest, kannatustest, vihahoost, õpetussõnu ei loe.
Hüljatud kundunud nurmel kas sisehäält sundlikku kuuled:
nüüd kõlblust kõpitse, mees, kustumas isade täht!
Vabamaks enam ei saagi. Kõlblus ei asenda kõblast, kui jäänud jõuetuks aeg; kõplast ja käsitsitööst
viimselt ehk abi, kui elukord aheneb, viletsus suurdub, ja kõlgasväärtuste reas mõistuse märgiks saab null?
