Heljo Mänd 100
Heljo Männi (11.02.1926 – 6. 12.2020) 100. sünniaastapäeva tähistas Eesti Post erimargiga. Heljo Mänd on avaldanud üle 100 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja üle 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume , tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde.
Heljo Männi “Mõmmi ja aabitsa” järgi on lugema õppinud mitmed põlvkonnad. Esimene “Karu-aabits” ilmus 1971. Kui praegustes aabitsates on tavaline, et õppimine toimub koos läbivate tegelastega, siis Mõmmi oli selle võttestiku pioneeriks. „Karu-aabitsa“ järgi õppisid koolis need lapsed, kes eksperimendi korras kuueaastasena kooli läksid. Nüüd õpivad selle järgi tähti ja lugemist koolieelikud.
Raamatust on ilmunud üle kümne kordustrükki. Kuna kirjanik kirjutas need lood oma tütre voodi ääres, oli Mõmmi algselt karutüdruk. Kui te vaatate Karu-Aabitsa Mõmmit, siis te näete, et Vive Tolli on joonistanud talle selga sellise hõlsti, et ta on nagu karutüdruk. Aga kui mõmmilugude lavastamiseks läks, leiti, et Mõmmi peab olema poiss. Teleseriaal “Mõmmi ja aabits” oli Eesti Televisioonis esimest korda eetris mustvalgena aastatel 1973-76. Need osad pole enam tänaseks säilinud. Aastatel 1977–1978 salvestati värviliselt teine versioon, mis on ka kõige rohkem tuntud. Aastatel 1998–1999 lavastati Eesti Televisioonis Karulaane rahva uued lood “Mõmmi aabits. 20 aastat hiljem”.
1980. aastal ilmunud Heljo Männi näidendikogu “Mõmmi, Sabata krokodill ja teised” sisaldas osalt ka juba tuntud tegelasi, seda siis näidendivormis. Selle aastatuhande alguskümnendil ilmus igaks jõuluks ühe Karulaane tegelase jõulukalender, kus šokolaadi asemel pakuti lastele igaks päevaks juttu või luuletust. Kirjanikult on veel ilmunud 1999-2002 “Mõmmilood”, 2005 “Mõmmi tähemäng” ning 2006 “Mõmmi parimad aabitsalood”, mis on Mõmmi-Mari ja Mõmmi-Mai tähtede õppimise lugu. 2003 ilmunud “Mõmmi lugemiku” ideeks aga oli algklasside õpilastele lisalugemisvara pakkumine. Juttude aluseks on võetud tähed tähestikulises järjekorras. Iga tähe kohta on üks jutt, kõik tähejutud on seotud terviklikuks looks. Igas tähejutus on püütud kasutada võimalikult palju selle tähega sõnu
Heljo Mänd sündis Narvas, kuid perekond kolis õige pea Võrru, kust pärinesid tulevase kirjaniku esimesed elupildid. Kooli minnes elas ta juba Tallinnas. Ta õppis aastatel 1941–1946 Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis raamatupidajaks, kuid töötas sel erialal väga lühikest aega. Aastatel 1946–1947 õppis Mänd Eesti Riiklikus Teatriinstituudis, aga ei lõpetanud seda. Abielust kunstnik Roman Männiga sündis perre neli last.
Kirjanik on öelnud, et perekond ja lapsed on tal esikohal, siis tuleb looming. Aega selle jaoks tuli varastada pereema tööde ja toimetuste vahelt. Küllap sealt tuli harjumus tõusta vara ja kirjutada iga päev midagi. Ligi seitse aastat oli Heljo Mänd „sahtliluuletaja“, kuni sekkus tema abikaasa, kes õhutas Mändi minema ajalehe Säde toimetusse kirjutatut näitama. Leht avaldas mõned luuletused ja küsis lisa. Mänd on öelnud, et abikaasa armastus tegi temast kirjaniku. Mitte ükski tekst ei läinud kodust välja, ilma et abikaasa poleks seda üle vaadanud või parandusi soovitanud. Ajakirjanduses ilmunud värssidest pani Mänd Ralf Parve innustamisel kokku oma esimese luulekogu lastele „Oakene“ (1957). Edaspidi polnud haruldane, et aastas ilmus tal kaks-kolm raamatut.
Loomingu ja pereelu kõrvalt töötas Heljo Mänd aastal 1956 “Sädeme” toimetuses, aastatel 1958–1965 ajakirja “Pioneer” ja 1960–1965 ühtlasi “Tähekese” toimetuses, mõnda aega toimetas Nõukogude Naises lastenurka „Karumõmmi jututuba“. Vabakutseline kirjanik oli ta aastast 1965, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1961
Tähelepanuväärselt õnnestunud on Heljo Männi humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg”(1968). Samuti on armastatud jutustused on “Koer taskus” (1967) ning “Miks sa vaikid?” (1969) ning muinasjuttude kogumik “Roosa muinasjutt” (1990). Hästi tuntud on Männi luuletuste valikkogud “Pillerpall” (1973) ja “Rohupäike” (1986). Paljud Männi luuletused on külge saanud viisi („Jorupill jonn“, „Karumõmmi unelaul“, “Mina ka” ). Vastupidiselt Mõmmi lugudele leidis televariandist tee raamatusse „Nõiakivi“.
1983 ilmus lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”, mis sai siis Smuuli nimelise kirjanduspreemia osaliseks. 2021. aastal valiti parimaks raamatuks kategoorias „Eestlane ja tema lugu“ Heljo Männi raamatu “Väikesed võililled” uus täiendatud versioon.
Kui lapsed ning lapselapsedki olid juba suureks kasvatatud, leidis Mänd aega ka täiskasvanutele kirjutada. Ilmusid täiskasvanutele mõeldud romaanidele, mälestusteraamatud ja luulekogud.
Mänd pälvis aastal 2001 Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2016. aastal aga Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. 2016. aastal paigaldati Heljo Männi 90. sünnipäevaks Nõmmele kirjanikule pühendatud pink
