Vaimuvara

Hüvasti, kollane kass

Kass – elegantne, hell, südamlik, armas, sõltumatu, õõvastav ja alati põnev.

Kass ehk kodukass (Felis catus) on kaslaste sugukonna kassi perekonda kuuluv väike kiskja, kaslaste hulgas ainus koduloom. Kodukasse arvatakse maailmas elavat 600 miljonit ehk rohkem kui kõiki teisi kaslasi kokku. Inimeste ja kasside kooselu sai tõeliselt alguse koos põlluharimisega: viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte, need omakorda kasse, kes olid nende looduslikud vaenlased.

Esimesed kassi jäänused inimese jäänuste kõrvalt on leitud Küprose saarel asuvast vanemast matmispaigast, mille tõttu kassi kodustamise aeg paigutatakse nüüd ajavahemikku 9000–7500 eKr. Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi samamoodi nagu inimesi. Keskaja Euroopas peeti kassi deemonlikuks. Kodukass on Eestis tuntud umbes tuhat aastat.

Oma öise ringirändamise ja salaja hiilimise tõttu muutus kass ebausu objektiks. Kõik teavad, et kui must kass läheb üle tee, siis läheb sellel päeval halvasti. Seda saab parandada sellega, et keerad ringi ja lähed teisest tänavast. Silmi pesev kass tähendab külaliste tulekut. Usutakse, et kass tunneb ära inimese haige koha, ja seejärel ravib, st heidab selle koha peale magama. Musta kassi seostatakse musta maagiaga ja nõidadega .

Kasse kaitses kassipäine jumalanna Bastet

Tuntud on ütlused: „Kannab nagu kass poegi“, „Mine kassi saba alla!“, „Appi, appi, kass läks kappi!“

Kass on tänapäeval üks levinumaid ja armastatumaid lemmikloomi, kes leiab kasutamist reklaamis ja esineb tihti trükimeedias. Enamikule tänapäeva inimestest, kes elavad (või tahaksid elada) koos lemmikloomaga, tundub elu kassiga oma linnakorteris, igati sobilik, isegi endastmõistetav.

Kass lemmikloomana on ta hõivanud tähtsa koha ajakirjanduses. Lähiminevikus oli Eesti ajakirjanduse erilise huvi objektiks Juhan Partsi peaministriks olemise aegne Stenbocki maja kass Miisu, kel oli mõnda aega koguni “oma” vestesari Postimehes.

Jaanuaris 2022 võitis kass Augusti promenaadi projekt Tallinna kaasava eelarve rahvahääletuse Põhja-Tallinnas. Kopli tänaval elavale üheksa-aastasele hiirekuningale Kalamaja Augustile pühendatakse promenaad, mille kujundamiseks oodatakse ideid kohalikelt. Kass Augustist on saanud Kalamaja kuulsus ning tal on isegi omanimeline Facebooki lehekülg ja Instagrami konto. 

Tõenäoliselt on kass ka kogu loomariigi põnevaim kirjanduslik tegelane.

Veebruarikuus 2021 oli ERR Lasteekraani kodulehel võimalik esitada lõpphääletusele oma soosikuid lemmik muinasjututegelse valimisele. Saabastega kass tegi seal võimsa lõpuspurdi, möödudes enamiku ajast juhtinud Punamütsikesest.

Muinasjututegelastena on kassidest tuntud veel Irvik Kass Lewis Carrolli  raamatust “Alice imedemaal” , Rudyard Kiplingi “Kass, kes kõndis omapead“, vana armas Basilio Aleksei Tolstoi “Buratinost”.

Astrid Reinla kirjutas mitmeid toredaid jutustusi kassidest. Heino Väli on kirjutanud kassijutu “Kit Kurnähh, kaardiväelane”. Eno Raua raamatus “ Kassid ja hiired” leiab lühijutt kassidest.

Mihhail Bulgakovi  teoses “Meister ja Margarita” on Wolandi kaaskondlane Peemot – suur must kass, vurrud uljalt õieli. E. A. Poe on kirjutanud novelli “Must kass“.

Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni romaan „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest” on autori tahtel kirja pandud abstraktselt mõtleva ja kõrgesti haritud kassi poolt.

Akif Pirinçci romaanis“ Felidae“ on detektiiviks kass Francis ja mõrtsuka ohvriks on langenud samuti kassid. Kassimaailm ei ole aga kuigi kaugel inimmaailmast ning kassidel on nii mõndagi öelda ja arvata ka inimeste tegude ja moraali kohta.

Hüvasti, kollane kass” on Mati Undi esimene romaan, mille autor kirjutas veel keskkooliõpilasena aastal 1963. Hiljem ilmub Undi ümberjutustus oma esikromaanist “Tere, kollane kass!“ , kus pärisvaled on asendatud usutavamate valedega.

Eestis on ka tuntud kirjanikepere Kass. Asta Kass oli eesti lastekirjanik. Tema abikaasa Kalju Kass oli ajakirjanik ja kirjanik-humorist. Tütar Kristiina Kass on samuti lastekirjanik.

Jaga