Vaimuvara

In Memoriam Mats Traat (23.11. 1936 – 27.6. 2022)

Laps olin,
kui möödus sõjakolin.

Nooruk olin,
kui tuli traktorikolin.

Mees olin,
kui algas sõnakolin.

Kolin kolina järgi.
Saadaks põrgu kogu värgi,

aga hing on luulehaige.

(Mats Traat “Autobiograafia” 1966)

Mats Traadi kirjanikutee alguseks võib lugeda õpinguid Moskvas. Moskva Gorki-nimeline kirjandusinstituut oli ainulaadne õppeasutus kogu maailmas. Sinna oli raske pääseda, selleks tuli algul läbida loominguline konkurss, seejärel võistluseksamid. 1959. aastal oli taotlejaid üle 2200, põhikoosseisu võeti vastu 30 noort autorit. Koolis kirjutas igaüks oma emakeeles, keelelist diskrimineerimist ei olnud. Traat lõpetas kooli 1964.

Ilukirjanduses debüteeris Mats Traat novelliga „Lõppematu tee“ 1958. aastal, luule esikkogu „Kandilised laulud“ ilmus kassetis „Noored Autorid I“ (1962).

Pärast instituudi lõpetamist oli ta üle aasta vabakutseline. Luuletas, tõlkis, kirjutas oma esimest romaani “Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga”...

Oktoobris 1965 sai Traat Lennart Merilt teada, et Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi võetakse juurde üks toimetaja, põhinõudeks on, et uus mees peab olema kirjanike liidu liige. Ta töötas seal aastani 1968, mille järgselt aastal 1969 lõpetas kõrgemad kaheaastased kinostsenaristide ja režissööride kursused. Sisuliselt oli see kõrgem filmikool, loodud 1960 vastukaaluks uimasele ja vanamoelisele üleliidulisele kinematograafia instituudile. Mats Traat on kirjutanud stsenaariumi mitmele filmidele: “Ukuaru”, Veera Saare romaani järgi 1972. aastal ja “Sügis”, Oskar Lutsu romaani järgi 1990 aastal. Peeter Simm on teinud filmid tema raamatute järgi “Tants aurukatla ümber” aastal 1968 ja “Puud olid, puud olid hellad velled” aastal 1984.

Aastast 1970 aastast on Traat kutseline kirjanik. Mats Traat on ise öelnud: “Proosaga olin rohkem hädas kui luulega. Aastaid ei saanud ma lahti häirivast tundest, et ma ei tunne elu ega tea ühestki asjast õieti midagi, inimesest rääkimata. See eesti proosanatuke, mis tol ajal ilmus, mind ei inspireerinud – oli veniv, loid, sageli ajakohaselt ebasiiras, enamikust tähtsatest sündmustest vaikis hoopis. Kuid aeg oli muutumas, ma ise teistsugune, tuli otsida uut lähenemist, oma stiili.”

Tema proosateostest on tuntumad „Tants aurukatla ümber“, „Pommeri aed“, „Kohvioad“, „Karukell, kurvameelsuse rohi“, luulekogudest „Harala elulood“. Traadi kõige rohkem tõlgitud romaan “Tants aurukatla ümber” on ilmunud 12 keeles.

Mats Traadi proosaloomingu peateoseks on “Minge üles mägedele” –  kaheteistkümnesse pluss ühte romaani hargnenud Palanumäe-epopöa. Traat ise nimetab seda avatud romaaniks, aga ikka vaid üheks romaaniks – eeskujuks romaaniteoorias kasutusel olev «jõgiromaani» mõiste. Palanumäe talu saatust jälgitakse ja vahendatakse saja aasta jooksul. «Puud olid…» algab 1845. aastal. Vahepeal on 40-aastane vaheaeg. Romaanide põhiosa käsitleb Palanumäe Hendriku abielusid kuuekümne aasta jooksul. See algab pulmaga 1885. aasta sügisel ja lõpeb «Õelate lambis» 1946. aasta kevadel Helmi ja Hinnu lahkumisega Palanumäelt. Kõiki romaane võib ka eraldi lugeda. Romaani põhiidee on pealkirjas, minna üles, tõusta uuele tasemele – elujärjes, hariduses, majanduses, kultuuris, maailma tajumises, isegi inimlikkuses. Kas ja kuidas see õnnestub, on iseasi. Mõte ise on pärit piiblist – «minge üles mägedele», nii nagu, «metsaline näitab ennast», on piiblimotiiv, õeldakse piiblis ka, et «õelate lamp kustub äkki» – nii on ka läinud.

Mats Traadi pingil Rannu pargis on õunad ja tindipott

«Minge üles mägedele»:

proloog «Puud olid, puud olid hellad velled»,

I jagu «Võim»,

 II «Vald»,

III «Aja pilkaja välja»,

IV «Must sõda».

V jagu «Umbne suvi»,

VI «Metsaline näitab ennast»,

VII «Peremees võtab naise»,

VIII «Muld lõhnab».

IX jagu «Valge lind»,

X «Haamri all»,

XI «Naised ja pojad»,

XII jagu «Õelate lamp»

Jaga