Vaimuvara

Juhan Liiv

Juhan Liiv on olnud eesti kirjanduse hull geenius, autor, kelle mõnda luuletust teab iga eestlane. Iga eestlane teab peast ridu nagu kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, igav liiv ja tühi väli…, tulin linnast, lumesadu…, eile nägin ma Eestimaad, kui seda metsa ees ei oleks jne. Tallinna Kirjanike majas on Liivi luulest inspireeritud musta laega saal, Juhan Liivi luuletustest on tehtud arvukalt laule, tema luulest on tõukunud arvutuid tõlgendusi… Liivi looming on juba ammu oma loojast lahknenud ning iseseisvat elu elama hakanud.

Helilooja Peep Sarapiku poolt viisistatud Liivi luuletus „Ta lendab mesipuu poole” on omamoodi laulupeohümn. Eesti kommunismiohvrite memoriaalil on motiiv Juhan Liivi luuletusest “Ta lendab mesipuu poole”, 22 000 mesilase figuuri sümboliseerivad

Räägitakse sellest, kuidas puruvaene Liiv pintsakuga Estonia teatri ehitust toetab. Juhan Liiv olla nurgakivi juurde auku visanud oma kulunud kuue, öeldes: „Kallis kodumaa! Anna andeks, et ma nii vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada. Aga annan, mis mul on!”. Siinkohal olla siiski sekkunud linnavaht ja pintsak jäi kirjanikule alles. Tegelikkuses pole ükski nurgakivi paneku juures viibinu sellest juhtumist poolt sõnagi maininud, aga see legend elab edasi rahvuslikus eneseteadvuses ja hilisemas ajakirjanduses, 1920ndatel.

 

Eluloost

Juhan (Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864 Benjamin ja Marianna Liivi pere viienda, noorima pojana. Liivid elasid Kodavere kihelkonnas Riidma külas, kolisid aga kaks aastat peale Juhani sündi Rupsi külla Oja tallu, mis asub samuti Alatskivi lähedal. Liivide poiste arengut määrasid nende vanemad, kes olid usklikud ja väärtustasid vaimuvalgust, haridust. Hoolimata kitsikusest tahtsid nad iga hinna eest oma lastele haridust anda.

Tema vanem vend Jakob Liiv oli oma ajal tuntud ja tunnustatud eepiline luuletaja. Jakob Liivist, sai 19. sajandi lõpu üks olulisemaid kirjanikke Eestis ja hiljem isegi korraks Rakvere linnapea.

Oja talu Autor: Liivi Muuseum

Juhan Liiv õppis Kodavere kihelkonnakoolis ja lühikest aega ka Hugo Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Kujuka näite Juhan Liivi ja Treffneri vahekorrast annab järgmine lugu:

„Treffner toonud Liivi närvikliinikusse, et lasta tema tervise seisukorda järele katsuda. Ta jätnud Liivi eeskotta ootama, otsinud arsti üles ja teata­nud sellele: „Tõin ühe õpilase siia, palun järele vaadata, kuidas on lugu tema närvidega.“ Kuid Liivgi liikunud samuti ühest ruumist teise, leidnud sama arsti ja öelnud sellele omakorda: „Tõin oma direktori siia, olge head, vaadake järele, kas ta mõistus on korras!“ Võime ainult kujutleda, millise näo tegi arst, kui mõlemad „hullud“ lõpuks üheskoos tema juurde ilmusid.“.

Juhan Liiv on töötanud lühikest aega kooliõpetajana. 1882. aastal asendas ta haigestunud vend Jakobit Väike-Maarjas Triigi ja Avispea koolis kooliõpetajana. Kuna Liiv oli lapsepõlvest saadik nõrga tervisega, siis järgmisel aastal haigestus ta ise ja pöördus koju tagasi. Seejärel töötas ta mitmete eesti suurte ajalehtede toimetustes, näiteks Tallinnas J. Järve “Virulases” (1885), Viljandi “Sakalas”  (1888-1889 ) ja  Tartu “Olevikus” (1890-1992). Liivi ainus järjepidev amet oli töö ajakirjanikuna.

Aastaist 1881–1911 on temalt üle kuuekümne ajakirjanduses ilmunud teksti. Me teame Liivi kui traagilist luuletajat, aga publitsistikas on ta pigem mõnus pajataja. Juhan Liiv astus eesti kirjandusse rahvapärase jutukirjanikuna, kelle ajalehejutud  olid omas ajas värsked ja huvitavad. Neis kirjutistes räägib Liiv kaasa mitmesugustel teemadel, imetledes läti tantsijannade valgeid sukki, refereerides arutlust kiiruse füüsikalise määratluse üle ja muretsedes nii eesti kultuurilise kui ka ühiskondlik-poliitilise tuleviku pärast, kuid kõige rohkem on Liiv arutlenud kirjanduse üle. Erinevalt Liivi luulest, proosast ning kirjadest ja eluloolistest kirjutistest on tema kriitika tänapäevani süstemaatiliselt läbi uurimata ja enamik sellest on jäänud omaaegsesse ajakirjandusse ja väheke ka käsikirja

1885. aastal kohtusid Pandivere koolimaja laulutunnis kaks inimest: koolmeistri Jakob Liivi 21-aastane vend Juhan ja temast kuus ja pool aastat noorem sinisilmne koolitüdruk Liisa Golding, Pandivere mõisa kutsari tütar. Kaheksa aastat kestev romaan kestel peeti regulaarselt. Just Goldingule kirjutas Liiv nii oma rahamuredest kui ka kõigest muust elus toimuvast. Juhan Liivi 110 kirja armastatu Liisa Goldingule on välja antud ka raamatuna („Mu kallis Liisi” (kirjad L.G.-le 1885–93). Koost. Aarne Vinkel 1996, 2000) Nende romaan lõppes kurvalt ja ootamatult, sest Liiv oli liialt haige, et seda jätkata. Juhan Liiv ei unustanud Liisat siiski kunagi täielikult ning naine jäi talle mälestuseks headest aegadest.

Liisa Golding

Luule ja proosa

  1. aastal avaldab Liiv oma esimese luuletuse, esimene proosateos ilmub 1888. aastal.

Juhan Liivi luulele on iseloomulikud valuline messianism ja prohvetlus, lihtne ja vahetu loodusekujutus, kõneline intonatsioon ja rahvaluulelised kordused. Esmalt kirjutas Liiv armastus- ja loodusluulet. Juhan Liivi luules ei räägita ainult lillekestest, vaid seal on ka värsirida, et “aed lehkab sõnniku ja õite lõhnast”. Varasem eesti luule räägib ainult õitest ja lillekestest, aga Juhan Liiv paneb kirja selle, mis on looduses igapäevaselt koos. Liiv toob selle toore looduse kunstisse ja see on midagi, mida Eestis pole varem olnud. Juhan Liivi isamaalises luules kohtuvad õudne Eesti ja palavalt armastatud Eesti, sellega annab ta oma isamaa nägemusele kaalu.

1892. aastal kirjutab Liiv vaid kaheksa päevaga proosateose „Vari“ – ei söö, ei joo, isegi ei suitseta. Närvipinge oli suur, ta ise ei hoidnud ennast, ei pidanud kinni mingisugusest päevarütmist. Ometi ei hinnatud “Varju” väga tõsiselt. Teos ilmus väikese hilinemisega 1894, mil Liiv oli juba autorina kadunud. Selle kohta ilmuvad küll mingid arvustused, aga selle mõtet ei panda tähele ja Liivi ise ei saa arutelu enam suunata. Ta lihtsalt unustatakse.

Aastal 1893 kolis Juhan Liiv rahaliste võimaluste lõppedes isakoju, kus valmisid ka proosateosed “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar.” 1893. aastal ilmus tema jutukogu. Osa lugusid oli ajalehes ilmunud, osa ilmus esmakordselt. Seda peetakse esimeseks eesti novellikoguks. Tema oligi see, kes avas selle žanri Eestis. Vaimse ülepinge tõttu ilmnes Liivil vaimuhaigus ning järgmise aasta kevadel viibis ta Tartu närvikliinikus ravil. Juhan Liiv oli vaid 30-aastane, kui ta kolis parandamatu skisofreeniahaigena isatallu, mida pidas tollal vend Joosep. Oja talus veetis ta aastaid üldsuse poolt unustatuna, sugulased taotlesid talle isegi vallavalitsuse “vallavaese” toetuse. Ent just järgnevast paarist aastast pärineb Liivi loomingu tuntuim osa. Valdav osa tema loomingust on kirjutatud haiguse ajal, säilinud luuletused on suures osas pärit aastatest 1894-1911. Enamuse oma töödest põletas Liiv meeltesegaduses, kuid toibudes luuletas ta samas vaimus edasi.

1902. aastal ilmus 38-aastane Liiv taas avalikkuse ette, külastades Tartut ja Tallinna. „Noor-Eesti” tõstis ta taas pjedestaalile, 1903 kogusid Noor-Eesti liikmed raha vaese kirjaniku olukorra leevendamiseks. 1903. aasta suvel ja 1904. aasta kevadtalvel peatus Juhan Liiv oma tuttava Mihkel Neumanni juures, kes toimetas Tallinnas ajalehte Uus Aeg, mille kaasandena andis välja mitmeid eesti kirjanike teoseid. 1904. aastal trükiti ajalehe Uus Aeg kaasandena suures tiraažis Juhan Liivi “Kirjatööde kogu”, mis sisaldas suurema osa enne haigust ilmunud proosateoseid ja luuletusi.

Juhan Liiv Autor: Nikolai Triik 1909, postkaart Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogust

Gustav Suits pani kokku tema esimese kogu “Luuletused”. 1909 joonistas kunstnik Nikolai Triik luuletajast söejoonise, mis avaldati valimikus. “Luuletuste” esimese trüki (1909) tiraažist hävitati Liivi rahulolematuse tõttu suurem osa, alles jäeti vaid 25 eksemplari. Parandatud kordustrükk ilmus 1910. Liivi elu ajal ilmus ka kogumik “Elu sügavusest”, milles sisaldusid proosaminiatuurid ja marginaalid. Juhan Liivi loomingust ilmus tema eluajal vaid väike osa

Oma elu viimastel aastatel rändas Juhan Liiv mööda Eesti eri paiku ringi, liikudes sageli jalgsi ja viletsas riietuses. Ta viibis erinevate sugulaste ja sõprade juures ega jäänud kusagil püsivalt pidama. Haigusperioodidel kujutles Liiv end tsaar Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks ning Poola troonipärijaks. Korra tegi ta isegi katset Varssavi sõita, et pääseda Poola troonile. Jürgenstein jutustab sellest loost järgmiselt:

„Leidsin oma üllatuseks Liivi vagunist, kes seal oma vanas hallis mantlis sügavtõsise näoga istus ja vähe kõheldes ütles, et tal Varssavi tee jalge all. Kuid Valgast kaugemale see teekond ei ulatunud. Valgas rongilt maha astudes, et seal üht-teist õiendada, märganud Liiv, et tal õige räbalad vanad kalossid jalas on. Kuidas sa ilmud troonikandidaadina niisugustes kalossides Poola aristokraatide sekka! mõelnud ta. Ostnud siis kohe head uued kalossid. Kui ta nüüd pärastlõunasele Varssavi rongile piletit läinud ostma, tulnud välja, et piletihinnast mõnikümmend kopikat puudu tulnud. Nii jäänud Liivil sõit Varssavi katki ja ta ostnud pileti Tartu tagasi.“

Kahjuks aga hakkas tema tervislik seisukord halvenema. Ta võttis ette pikki matku, käies kümneid versti palja jalu ja kehvas rõivastuses. Ta suples siis veel, kui jäätükid juba vees ujusid.

1913, pärast ränka külmetust, suri Juhan Liiv 49-aastaselt tiisikusse.

Hilisemased käsitlused

Liivi tõuseb ausse 1920-ndatel, kui tema suur ja võimas isamaa nägemus läheb hästi kokku just sündinud Eesti riigiga. Järgneva sajandi jooksul kanoniseeriti Liivi elu ja looming väga kiiresti, temast sai üks armastatumaid eesti poeete. Friedebert Tuglasele kuulub suurim teene selles, et Liivi luuleparemik järelpõlvedeni on küündinud. Tema esimene Liivi-käsitlus, „Juhan Liiv. Monografia”, ilmus vaid aasta pärast Liivi surma, 1914. aastal. Tuglase koostas Juhan Liivi “Kogutud teosed” 1921-1935, kus luuletusi mõnikord ka stilistiliselt kohendas. Tekstoloogiliselt autentsed Liivi luuletused on publitseerinud Arne Vinkel “Teostes” (1954) ja koondkogus “Sinuga ja sinuta” (1989).

Juhan Liivi luule juurde pöördutakse isegi Eesti lähiajaloo kõige raskemal ajal. Juhan Liiv jääb pühaks, kodu-Eestis, nõukogude Eestis ja välis-Eestis. Kõige põhjalikumaks koguks Liivi luuletustest võib pidada kirjastuse Tänapäev 2013 ja 2022 välja antud raamatut “Lumi tuiskab, mina laulan”, kuhu on Liivi loomingust kirjutanud äärmiselt haarava ja põhjapaneva essee koostaja Jüri Talvet.

21. sajandi alguses on huvi Liivi vastu avaldunud arvukates tõlkevalimikes (nt inglise, soome, hispaania, itaalia, hollandi jt keeltesse) kui ka erinevates tõlgendustes kirjanduses, teatris ja teoreetilistes käsitlustes.

Juhan Liiv - Aarne Vinkel

Juhan Liivi lugu“ (1975) on ainulaadne Juhan Liivi luule ekraniseering, kus seati ülesandeks anda pildi kaudu edasi Juhan Liivi poeesiat, tema hellust ja armastust oma maa vastu. Suure osa materjalist moodustavad kirjandus- ja etnograafiamuuseumide fotod ning dokumendid. Juhan Liivi luulet loeb Lembit Ulfsak.

2024. aasta oktoobris esilinastus Eesti ajalooline põnevik “Vari”, kus müstilisi mõrvalugusid asub lahendama vaimuhaiglast vabanenud luuletaja Juhan Liiv.

Tänapäeval antakse välja Juhan Liivi luulepreemiat. Auhinda hakati välja andma 1965. aastal. See oli vahepeal keelustatud nõukogude võimu poolt, taastati 1984. aastal. Laureaat saab kingiks karjasemärsi. Auhinda annab välja Liivi Muuseum koos Peipsiääre valla ja Juhan Liivi nimelise Alatskivi Kooliga.

Jaga
Liitun raamatu ootelehega Me teavitame Teid kui raamat on taas müügis Palun sisestage oma e-maili aadress