Koolilood. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli...
..peame alustama sellest, et Jaan Rannapi lõbusate ja õpetlike lugude seltsis on üles kasvanud juba mitu põlvkonda koolilapsi. Rannap on hea koolielu tundja, kes jälgib elu läbi huumori- või satiiriprisma. Rannapi koolilood on muhedad ja südantsoojendavad. Üks osa koolilugude ainest on pärit Rannapi enda koolipõlvest, suur osa tähelepanekuid on kogunenud aga tööst ajalehe “Säde” ja ajakirja “Pioneer” juures.
Kuigi tema kangelased käisid koolis siis, kui kanti punaseid kaelarätte ja suurem osa ettevõtmisi oli seotud pioneeritööga, jäid lapsed ikka lasteks oma mängude, viperuste ja vempudega, mida jagub koolilugude igale leheküljele.
Rannapi koolillood saavad alguse raamatuga „Salu Juhan ja tema sõbrad“(1964). Salu Juhan peab kirjutama rühma kroonika. Juhan arvab, et kroonikas peab olema kajastatud kõik, mis huvitavat või naljakat juhtunud on ja nii selguvad kõik tema sõprade veidrused, naljad ja põõrased juhtumised. Jaan Rannapi raamatute tegelased pole mingid pailapsed, vaid uudishimulikud tegelased, kellega juhtub nii mõndagi. Ning lõpp on sageli „õnnetu“ või kõige paremas mõttes õpetlik.
Eesti lastekirjanduse klassikasse kuulub Rannapi raamat „Agu Sihvka annab aru”, mis on kuuenda klassi pioneeri Agu Sihvka seletuskirjade kogum. Iga kord kui minategelane on millegagi hakkama saanud, tuleb tal „kõik ausalt ära rääkida“ ja tõendada olenevalt tekkinud olukorrast, kas õppetöökoja juhatajale, kooli direktorile, klassijuhatajale, kooli arstile , et ta tegutses parimate kavatsustega. Esimene Agu Sihvka raamat ilmus 1973. aastal, värskeim 2020. See raamat on suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks rääkida. Agu Sihvka on ju sedasorti tegelane, kes püüab ennast alati õigustada. Juhtugu ükskõik mis, aga tema süüdi ei ole! Niisuguseid lapsi oli siis, on praegu ja on ka tulevikus. Musteräparduja Agu Sihvka ning aruande vorm, mille Rannap on tema tempudest jutustamiseks valinud on ideaalne, omas žanris. Noore lugeja samastumine tegelastega on tagatud: pole võimalik mitte kaasa elada poisile, keda täiskasvanud süüdistavad. Paturegister omakorda on ajastuomaselt loosunglik ja jabur. Kuigi Agu Sihvkal ei õnnestu end kordagi süüst puhtaks pesta, on iga lugeja valmis süüd temaga jagama – niivõrd sümpaatsed on pahategude tagamaad.
Agu Sihvka juhtumiseks kirjutatud lugu, kuidas tõukekelk tukkuva hobusemehe ree külge seotakse ja hobust siis pasunahüüuga ergutada püütakse, on üks vähestest seikadest, mille Rannap otse oma elust on maha kirjutanud.
Lood nendest raamatutest on ilmunud ka kogumikes „Musta lamba matused“ ja „Koolilood“
Lustakat lugemist koolielust pakuvad ka Toivo ja Tõnis Tootseni lood. Toivo Tootsen lõi oma koolilugude tarbeks tegelase Jõhvi Joosep. Jõhvis ta ei ela, teda ainult hüütakse nii. Ta on pikk ja peenike ja oskab igale poole ning igalt poolt jälle tagasi välja vingerdada. Ta ei püsi paigal ja olevat ülepea üks suur jõhv või rüblik. Õpib Joosep Kergemeele 8-kl. Koolis. Joosep on heatahtlik, aga oma heas tahtmises sageli koomiliselt äparduv, sümpaatne naljanina. Esimene kirjutis „Sädeme“rubriigis „Jõhvi Joosepi jutunurk“ ilmus laupäeval, 28. novembril 1964. Raamat ise ilmus 1975. Kokku ilmus Jõhvi Joosepi raamatuid koguni viis, neist kahes viimases on lisandunud tänapäeva koolielu temaatikat poja Tõnis Tootseni kaasabil.
Hoopis teistliiki lugemine on Raimo Männise „Kiviküla kooli poisid“ (1974), mi on tihti ka koolilapsele soovitatud kirjanduse nimekirjas Jutustuse tegevus toimub Teise maailmasõja järgsel ajal makoolis, kui tehakse veel vahet kommunistide ja Saksa poolel võidelnute vahel. Autor jutustab ühe maakooli elu argipäevadest, koolipoiste tegemistest-pahandustest internaadielust ja laste omavahelistest suhetest. Jutustus võlub aine tundmise ning karakterite meisterliku väljajoonistamisega. Raamat oli mõeldud lasteraamatuna, kuna räägib nn mittetäieliku keskkooli elust. Need koolid olid seitsmeklassilised. Üllataval kombel aga hakati „Kiviküla kooli poisse” pidama mitte laste-, vaid noorsooraamatuks.Kuna enne sõda ja sõja ajalgi oli koolikohustus kuus aastat, siis need, kes tahtsid edasi keskkooli minna, pidid kusagil seitsmenda klassi lõpetama. Seetõttu oli ka Kiviküla kooli seitsmendas klassis täisealisi noormehi, kellest ei saanud ju kirjutamata jätta. Raamatule on hilisemalt ilmunud ka järg „Talv ja kevad Kivikülas“