Vaimuvara

Kutsume üles tähistama eesti kirjanduse päeva!

30. jaanuaril, A. H. Tammsaare sünniaastapäeval, on kavas hakata tähistama eesti kirjanduse päeva. Ettepaneku käis esimesena, 30. jaanuaril 2018 “Estonia” teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel peetud kõnes välja kirjandusteadlane Rein Veidemann. Vastavasisuline eelnõu on valmis ning ootab Riigikogu kultuurikomisjoni heakskiitu. Eesti kirjanduse päev on kummardus meie kirjanikele ja eesti kirjandusele. Riikliku tähtpäevana kannab see sõnumit eesti kirjanduse väärtusest kultuurilise identiteedi ja vaimse tervise hoidjana ning kultuurilise ökosüsteemi rikkuse säilitajana. Eesti kirjanduse päev lipupäevana riigi kalendris on ühtlasi nii tänu kui ka rahvusliku eneseväärikuse väljendus. Kuigi päev ei ole veel ametlikult meie riiklike tähtpäevade kalendris, kutsutakse üles kõiki eesti inimesi päeva tähistama. Selle päeva sündmuste ja ettevõtmiste hulka võiksid kuuluda näiteks kirjandi kirjutamine koolides; laste ja noorte kirjandusvõistlused; klassikute teoste avalik lugemine ning kommenteerimine, nende mälestuse jäädvustamine; kirjandusõhtud; kirjanduslikud matkad loojate kodumaile; kirjandussõprade kokkutulekud; lugejaauhindade jagamine.

H. Tammsaare tuli kirjandusse 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega “Kilgivere Kustas”, “Mäetaguse vanad”, “Käbe-Kaarli noor naine”, “Kaks paari ja üksainus” (1902), “Tähtis päev”, “Vanad ja noored” (1903), “Raha-auk” (1907).

 

Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).

Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).

1922. aastal ilmunud “Kõrboja peremees” on tuntud kui Tammsaare Koitjärve romaan, sest selles peegeldub Tammsaare suhe Leeni (Madlena) Ploompuuga. Nimelt olid nii Kõrboja Anna kui ka Leeni jõukamast talust pärit. Vigane Katku Villu aga võib sümboliseerida Tammsaare kehva tervist ja enesekuvandit. Leeni Vesterinen (sünd. Ploompuu) oli eelmisel sajandil üks olulisemaid eesti kultuuri vahendajaid Soomes. Ta oli üks esimestest eesti naistest, kes sai Helsingi ülikoolis kõrghariduse.

Leeni Ploompuu, elas Koitjärvel Tammsaare venna naabruses. Laane Leeni ja Oru Antoni suhtele said saatuslikuks Leeni suured võlad, mida ta oli pidanud võtma, et Soomes õppida ja Antoni haigestumine tuberkuloosi, mis pani teda arvama, et ta pole naisevõtuks kohane. Väravas õhtul hüvasti jättes öelnud Tammsaare ohates ikka kas: «Peame leppima olukorraga» või: «Teisiti ei või olla.»  

Leeni Ploompuu http://www.ohtuleht.ee/767452/sudamedaamid-kiitsid-tammsaare-on-toeline-tantsulovi#2

Legendaarne on lugu sellest, kuidas Tammsaare naise võttis. Või õigem oleks öelda, kuidas Käth endale abikaasa kosis. Nimelt Tammsaare, kes enne abiellumist ei olnud tervislikel põhjustel majanduslikult kindlustatud ja elas Koitjärvel venna juures, ei söandanud naist võtta. Siis haaraski Käthe, kellega Tammsaare oli tutvunud Estonia teatris, ohjad: ta pani lehte kuulutuse, et Käthe ja Anton on abiellunud. Kui Käthe Tammsaare juurde Koitjärvele külla sõitis ja lehte näitas, ei öelnud Tammsaare midagi, vaid keeras Aegviidu raudteejaamas kannapealt ümber ja läks koju. Käthel ei jäänud muud üle, kui Tallinnasse tagasi sõita. Hiljem otsustas Tammsaare Käthe siiski naiseks võtta. Abikaasa Käthe Hansen oli võimukas, sõnakas ja ülinõudlik matroon, väidetavalt Juhan Smuuli “Polkovniku lese” prototüüp, kes andis ilmselt ka Tammsaare naistüüpidele “pessimistlikke alatoone”.

A.H.Tammsaare perekonna keskel kodus. A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel

Anton Hansen sündis 30. jaanuaril 1878. aastal pere neljanda pojana. Pseudonüümi Tammsaare võttis ta endale oma sünnitalu Põhja-Tammsaare nime järgi. Eesti kultuurilukku on Tammsaare sünnipaik jäädvustunud “Tõe ja õiguse” I osa legendaarse tegevuspaiga Vargamäena.  

Kaheksa–aastaselt läks Anton õppima Sääsküla vallakooli, mis asus kodutalust 10 km kaugusel ja õppis seal kaks aastat. Edasi asus poiss õppima Prümli kooli (35 km kodutalust), kus õpetajaks oli sugulane. Hiljem jätkas õpihimuline noormees haridusteed Väike-Maarja kihelkonnakoolis (1896-1897) ja Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis (1898-1903).

Aastail 1903-1907 tegutses Tammsaare ajakirjanikuna Tallinnas, seejärel jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1907-1911). Ta haigestub lõpueksamite ajal ning diplom jääb saamata.

Raske kopsuhaigus sundis kirjanikku tervist parandama. Ta asus elama Koitjärve üksildasse metsakülla oma venna juurde. Ravi eesmärgil tegi Tammsaare pikema reisi Musta mere äärde, kus peatus eesti külas Punasel Lagedal.

Anton Hansen Tammsaare küps loomeperiood algas koos Eesti Vabariigi sünniga. Aastail 1922-1939 ilmusid kõik Tammsaare tähtsamad teosed. 1920. aastal abiellus ta Käthe Amalie Veltmanniga (1896-1979) ja asus elama Tallinna. Käthel ja Antonil sündis kaks last, tütar Riita (1921 – 2004) ja poeg Erik (1928 – 1980).

Alates 1932. aastast oli Hansenite elukohaks Kadriorus asuv korter (Koidula tn. 12A), kus tänapäeval on A. H. Tammsaare Muuseum.

Kirjanik suri 1. märtsil 1940. aastal oma kodus Kadriorus.

Tammsaare oli esimene eestlane, kellele on tema eluajal püstitatud ausammas.

Anton Hansen-Tammsaare oli Eesti krooni 25-l rahatähel.