Pedro Krusten

Pedro Krusten (õieti Peeter Krustein, pseudonüümid Balder Jaan, Miini Mihkel; 21. mai 1897 Muraste mõis, Harku vald, Keila kihelkond – 14. jaanuar 1987 Arlington, Virginia osariik, USA) oli eesti kirjanik.

Krusten tegutses ajakirjanikutöö kõrvalt nii Eestis kui ka hiljem paguluses viljaka veste- ja romaanikirjanikuna. Alustanud sõja-aastaid kujutavate autobiograafiliste proosaraamatutega, tõusis ta kõrgemale kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga “Vehklemõisa aednik” (1936) ja psühholoogiliste teostega. 1940.–1950. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Ta on avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja reportaaže.

Noorpõlves joonistas Pedro Krusten ka karikatuure, mida avaldati ajalehes Kilk.[3]

Pagulasaja algust – Saksamaa-aastaid – kujutavates raamatutes (“Üle parda” 1946, “Ihaldatud silmapilk” 1950, “Inimese hoidja” 1952, “Laev akna taga” 1955, “Kaugelviibija käekõrval” 1957) jälgib Krusten eelkõige võõrsile paisatud inimese siseprobleeme, eetilise, süümeka inimese kogemusi ja katsumusi teise maailmasõja järgses pohmeluses.

Romaani “Laev akna taga” (1955) lähteks oli juhuslik kohtumine kahe talutaja vahel liikunud eestlasest pimeda sõjaohvriga Saksamaal Geislingenis. Kirjanik hakkas tema kohta andmeid koguma, külastas teda pimedatekodus, kus viimane elas, ning oli külaline tema pulmas. Pärast pulmi kadus kontakt invaliidi ja tema naisega, kuid Krusten hakkas neist romaani kirjutama. Romaanis on põhjalikult kirjeldatud romaani kirjutamisele tõuganud asjaolusid.

Krusteni pagulasaja kõige erakordsem teos on 1959–1963 ilmunud nn Kaldametsa triloogia (uustrükk Tallinnas 1992), mis koosneb romaanidest “Torn üle metsa”, “Laul kõrgel kaldal” ja “Neiuke läks roosiaeda”. Juba 1936. aastal kirjutas Krusten mälestusliku taustaga romaani “Vehklemõisa aednik”. Selle kordaläinud teose protoaineks on autori lapsepõlvekodu Murastes. Paguluses kirjutas ta sama aine uuesti läbi — hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. “Meil on olnud oma lapsepõlvest võtta siiamaani,” kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna Erni Krusteni luuletus “Juka”, mis käsitles sama ainet. Kaldametsa triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: “Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna, kui täpselt-napilt sõnastatud.”

Pedro Krusteni looming rikastab eesti kirjandust isikupärase žanriga, mida Ilmar Mikiver on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. See koosneb lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted. Domineerima pääses see ammune žanr hilisemas loomingus (raamatud “Hullumajast möödumisel” 1972, “Aiapidu lampioonidega” 1978, “Kingitus” 1982).