Rudyard Kipling

Joseph Rudyard Kipling (30. detsember 1865 Bombay (tänapäeval Mumbai), India – 18. jaanuar 1936 London) oli briti luuletaja, proosa- ja ajakirjanik. Ta ammutas oma loomingus tihti ainet oma sünnimaa Briti India värvikast olustikust (näiteks romaan “Kim”).

Kuulsad on tema loomajutud (“Džungliraamat” I-II, 1894-95; eesti keeles lühendatult pealkirjaga “Mowgli”), muinasjutud (“Jutte väikestele lastele” 1902) ja ka mitmed lühijutud, näiteks “The Man Who Would Be King” (1888). Kiplingu kuulsamateks luuletusteks peetakse näiteks “Mandalay” (1890), “Gunga Din” (1890), “Valge mehe koorem” (1899), “If—” (1910) ja “The Gods of the Copybook Headings” (1919). Nii proosas kui ka luules ülistas ta mehisust, tugevaid isiksusi ja Briti võimu.

Ta oli üks 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse populaarsemaid Suurbritannia kirjanikke. 1907. aastal sai ta 41-aastaselt Nobeli kirjandusauhinna, olles esimene ingliskeelne ning sinnani noorim auhinna laureaat. Kiplingule taheti anda ka Briti poeet-laureaadi tiitlit ning mitmel korral anda talle rüütliseisus, kuid ta keeldus mõlemast.

Väljend prostitutsioonist kui maailma vanimast ametist sai alguse Kiplingu novellist “On the City Wall” (1889), mis räägib India prostituudist Lalunist.[1]

6. mail 1935 pidas Kipling Püha Jüri kuninglikus ühingus kõne “Kaitsmata saar”, milles hoiatas Suurbritanniat ohu eest, mida Saksamaa endast kujutab.

Kiplingu põrmu hoitakse Westminster Abbey Poets’ Corneris (luuletajate nurgas).