Mehed, kes õpetanud lugema loodust.

Asjatundlikud kirjutised loodusest, loodusretkedest ja huviväärsetest paikades õpetavad looduse lugemise oskust läbi tedmiste, kogemuste, tunnetamise, õpetavad nägema looduse mitmekesisust. Hoolimata aastaajast või ilmast on looduses alati midagi õppida, uurida ja avastada. Õnneks on Eestis alati olnud inimesi, kes on soovinud huvilistele edasi anda oma oskusi loodust lugeda.

Edgar Kask (5. august 1930–24. mai 2008) sündis ja kasvas Näo külas Tapa lähistel. Lapsena luusis ta palju ringi kõnnumaal. Temast pidi saama metsaülem, kuid ühel päeval pani ta tähele, et mets kasvab masendavalt aeglaselt. Hoopis rohkem oli elu metsakraavides, kus sügisesed lehed rõõmsalt allavoolu ujusid. Temast sai maaparandusinsener.

Tema meelistegevus oli looduse pildistamine. See olevat juhtunud 1970ndatel, kui looduskaitse- ja metsamajanduse ministeeriumil õnnestus põdraliha Rootsi müüa. Valuuta eest hangiti Husqvarna saage, hulk kroone jäi aga üle. Selle eest osteti Hasselblatti fotoapraat, mida toonane peamelioraator Edgar Kask enam käest ei pannudki.

Tasapisi hakkas ta ka kirjutama. Esimese kaastöö ajakirjale “Eesti Loodus” tegi Edgar Kask 1970. aastal, kokku on temalt ajakirjas ilmunud üle 60 artikli.

Oma esimeste raamatute lugejad juhatas Edgar Kask enda jälgedesse Kõrvemaal ja Alutagusel („Kõrvemaa metsades“ 1971). Raamatute temaatika avardus aastatega arutlusteks elu ja inimeste üle. Ta kasutas oma raamatutes Eesti kirjanike luuletusi („Värviliste liblikate lend“ 1978). Oma viimasesse, 2007. aastal ilmunud kolmeteistkümnendasse raamatusse „Tee tarkuse juurde“ koondas ta valimiku enda jaoks tähenduslikke aforisme, sidudes need tundeliste looduspiltidega.

Fred Jüssi (sündinud 29. jaanuaril 1935 Arubal) on oma Aruba mälestuste kohta öelnud, et need on nagu kirevad pilditükid, millest pilti kuidagimoodi kokku panna ei saa, sest liiga palju tükke on puudu. 1938. aastal Eestisse saabudes oli Fred Jüssi kolmeaastane. Esimest muljet Eestist on Jüssi tagantjärele nimetanud armastuseks esimesest silmapilgust, kuna teda vaimustasid siinne loodus ja kliima, aga ka inimesed ja nendega kogetu. Esimest muljet Eestist on Jüssi tagantjärele nimetanud armastuseks esimesest silmapilgust, kuna teda vaimustasid siinne loodus ja kliima, aga ka inimesed ja nendega kogetu. Jüssi esimesi tugevaid muljeid Eestis oli sügisene lehesadu. Talle meeldis Kadrioru pargis puude all lehtedes jalgu sahistada. Samavõrd vaimustas poissi esimene lumesadu, sest subtroopilisel Aruba saarel polnud ta midagi sellist kogenud.

Fredil on tavaks öelda, et ta on olnud lapsest saadik metsa poole. 1944. aasta laste ärasaatmine märtsipommitamises purustatud Tallinnast ajutistesse varjupaikadesse viis Fredi ja vend Henry Viljandimaale Loodi mõisas olevasse koolimajja. Fred Jüssi sõnul lõi see kogemus nähtamatu sideme tema ja Eestimaa vahel, sest Mulgimaa loodus jättis talle sügava mulje.

Fotograafiaga puutus Fred Jüssi esimest korda kokku 1948. aasta paiku, kui tegi loodusmuuseumi preparaatori Juhan Sakkeuse innustusel oma esimesed fotod. Fotoaparaadi näol leidis Jüssi endale sobiva vahendi maailma tunnetamiseks

Tartu Riiklikku Ülikooli lõpetas Jüssi bioloogina 1958. aastal. Alates 1976. aastast on olnud vabakutseline publitsist ja loodusfotograaf.

Jüssi esimene kokkupuude stereomagnetofoni ja stereohelilindistamisega leidis aset 1975. aastal kui Hannes Valdma Eesti Raadiost lasi Fred Jüssil läbi kõrvaklappide kuulata vastvalminud stereoülesvõtet häältest rannas – sellest algas Fred Jüssi jaht looduse häältele. Aastatel 1976–1989 oli ta Eesti Raadio mittekoosseisuline kaastööline tehes saateid “Linnuaabits”, mis jätkusid “Looduse aabitsana”, kus mängiti kuulajaile lindistusi nii Eestimaa lindudest, imetajatest, kahepaiksetest kui ka putukatest.

Fred Jüssi on läbi elu matkanud, seljakott seljas või logistanud jalgrattaga konarlikel metsateedel. Tal pole autot ega juhilubegi mitte. Ta on võtnud aega elu märkamiseks ja süvenemiseks. Fred on vaatleja, ta on vahendaja. Olles looduse ja kultuuri ristteel on ta aidanud meil näha maailma ilu.

Fred Jüssi looming on mitmekülgne. Ta on kirjutanud raamatuid ja artikleid, avaldanud fotoalbumeid, loodusteemalisi jutustusi, mõtisklusi ja heliplaate, osalenud raadio- ja telesaadetes, andnud intervjuusid ning pidanud loenguid. 1980. aastal näitles Fred Jüssi Rein Marani filmis “Laanetaguse suvi”, kus etendas peategelaste isa metsavaht Vidriku rolli. Osa tema loomingust on suunatud laste harimisele – raamatud “Räägi mulle rebasest” 1987, “Rebasetund” 1977, telesaade “Kas sina näed, mida mina näen?”. Jüssi on olnud pühendunud Eestimaa looduse ja maastike jäädvustamisele ning looduskaitse olulisuse teadvustamisele ühiskonnas. 1980. aastal allkirjastas ta 40 kirja.

Fred Jüssi on lausunud: “Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud.”. (“Jäälõhkuja”, 1986)

Jaan Eilart oli kahtlemata meie loodus- ja kultuuriloo suurmees. Teda tunti ja teati terves Eestis ja ta ise tundis Eestimaa igat kanti. Sidudes looduskaitse ja kultuuri kodumaatundmisega, oli ta nõukogude ajal justkui isamaaline päikesekiir pilvises Eesti taevas. Tema panus meie looduskaitse arendamisse ja kultuuriloo tutvustamisse on praeguseni terviklikult hoomamatu.

Jaan Eilart (24. juuni 1933 – 18. mai 2006) oli eesti biogeograaf, maastikuökoloog ja kultuuriloolane. 1952. aasta sügisel ei võetud Jaan Eilartit TRÜ matemaatika-loodusteaduskonda, sest 1950. aastal oli arreteeritud tema isa Hans osaluse tõttu Omakaitses. Ta õppis ta aastatel 1952–1956 Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsamajandust ja hiljem Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat (lõpetas TRÜ 1957 cum laude).

Jaan Eilart aitas käivitada Eesti NSVs looduskaitsetegevuse, seda juba 1950. aastatel. 1957 suutis ta viia looduskaitse kõrgkooli iseseisva õppeainena ning oli ühtlasi selle esimene õppejõud. 1958. aastal asutas ta Tartu üliõpilaste looduskaitseringi, mis on vanim omataoline maailmas. Jaan Eilart oli ringi teaduslik kuraator 42 aastat.

1966. aastal asutati tema eestvedamisel Eesti Looduskaitse Selts, mille tegevesimees oli ta ise kuni 1988. aastani, esimees aastatel 1988–1996 ja aseesimees aastast 1997. Tema teadmised, organisaatorivõimed, suurepärane kõne- ja kirjamehetalent ning loodushoiu kui kultuurinähtuse avar käsitlus tõi seltsi asutajate hulka väljapaistvad kultuuritegelased Fr. Tuglase, G. Reindorfi, M. Laarmani, L. Rummo, A. Lauteri, V. Panso, D. Vaarandi, V. Tormise jpt, kelle innustusel kasvas selts eestimeelseks 23 000 liikmega rahvaühenduseks.

Isamaalisusest olid kantud Jaan Eilarti eestvõttel Eesti eri piirkondadesse pandud mälestuskivid ja tahvlid Eestimaa loometegelastele ja teadlastele. Mõningail andmeil on neid kuni 300, kuid täpset arvu ei tea keegi. Ühtlasi istutati mälestuspuid. Selline kultuurilooliste paikade sidumine loodusmaastikuga oli üks Jaan Eilarti tegevuse tahke, millega ta alustas 1960. aastate algul.

1969. aastal juhtis Jaan Eilart Lahemaa rahvuspargi loomist, mis oli rahvuspargina Nõukogude Liidus esimene, ning osales hiljem juhendajana ka Komi, Armeenia, ja Tadžikistani rahvusparkide loomisel.

Kuid mis peamine – ta avaldas ajalehtedes ja ajakirjades rohkesti menukaid lühiartikleid looduskaitsest, kodu-uurimisest ja tähtpäevaartikleid eesti loodusteadlastest ning loomeinimestest. Temalt ilmus üle 1000 looduskaitsealase, kultuuri- ja kodu-uurimisalase ning teaduskirjutise.

Jaan Eilartil oli väga suur raamatukogu.Ta oli sügav raamatuhuviline ja sealt paljude teadmiste ammutaja ja rikastaja. Aga ka suur kunstikogu oli allikaks paljudele kunstialastele probleemidele oma loovuses, aga ka teiste kunstilembesust arendades. Avalik esinemine ning kirjutamine ajalehtedes ja ajakirjades oli Eilarti kirg.

Lisaks oli tal võimalus Eesti Panga presidendi Rein Otsasoni kutsel Eesti krooni komisjoni esimehena vääristada Eesti maastikke nüüdseks juba ajalukku läinud paberkroonidel. Just Eilart otsustas lõplikult, millised maastikud ja isikud saavad meie paberrahale. Need kupüürid on kui Jaan Eilarti testament Eesti rahvusmaastikest. Tema ettepanekul sai Eesti rahvuslilleks rukkilill ja -linnuks suitsupääsuke.

1978. aastal valiti ta Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) Ida-Euroopa Komitee presidendiks. Teaduskonverentsid ja seminarid viisid Jaan Eilarti rohkem kui 60 riiki. Jaan Eilart oli mitme välis- ja kodumaise organisatsiooni auliige, paljude aumedalite kavaler, Türi ja Pardubice linna aukodanik, Jakob Hurda auhinna ja Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia laureaat, talle anti ENSV teenelise looduskaitsja tiitel, Eesti Vabariigile osutatud teenete eest autasustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga.