Vaimuvara

Muusika kui luule

Virtuoossus on saanud tänapäeval uue tähenduse  kuna kõiksugu tehisvidinad on võimelised inimese ületama miljonites kordades. Enam ei tähenda kiirem, suurem ja valjem paremat. Seepäras  otsitakse muusikas järjest rohkem ja uuesti  sõnumit. 

Muusika ja luule ühendus loovad laulu. Nagu laulu muusikat hinnatakse muusikaliste kompositsioonide taseme põhjal, tuleb ka laulude sõnu hinnata vastavalt kirjanduse kriteeriumite järgi.

Siinkohal toome Teile nautimiseks kaks suurepärase luuletaja kirjutatud kaks imeilusat luuletust muusika ülistuseks, millest kaks eesti heliloojat on loonud imeilusad laulud.

Muusikale (Stanzas for Music) 1814. aastal

George Gordon Noel Byron (1788-1824) inglise luuletaja

 

Kõigist ilutütreist pühim,

nõiduslikem oled sa,

nagu sügav vetemühin

tasa voogad, muusika!

Helin silma ette manab

ulgumerd, mis tüünelt lamab,

rahunevat laintekaiku

unelevat tuulevaikust.

Või kuis kuukiir ketti kujub

üle mere, mille pind

tõustes-vajudes nii sujuv

nagu uinuv lapserind.

Nõnda hing on kaasa kistud,

kui sind kuulatades istun,

tunded sügavad ja helged

nagu meri suur ja selge.

 (Tõlkinud Minni Nurme)

 

Gustav Ernesaks  viisisistas selle koorilauluks  1977. aastal

https://m.facebook.com/217536265276549/videos/vb.217536265276549/526218434408329/?type=3&video_source=pages_video_set

 

Juhan LiivMuusika“ 1926

 

Kuskil peab alguskokkukõla olema,

kuskil suures looduses, varjul.

On tema vägevas laotuses,

täheringide kauguses,

on tema päikese sära sees,

lillekeses, metsakohinas,

emakõne südamemuusikas

või silmavees –

kuskil peab surematus olema,

kuskil alguskokkukõla leitama:

kust oleks muidu inimese rinda

saanud ta –

muusika?

 

Pärt Uusberg lõi sellest laulu 2008. aastal

https://www.youtube.com/watch?v=S6_j9PmILow

Jaga