Püha Lucia ja uskmatu Toomas
13. detsembril on luutsinapäev ehk luutsipäev. Luutsinapäev on Sitsiilias Sürakuusas III-IV saj. elanud püha Lucia mälestuspäev. Pärast seda, kui Luciale oli end ilmutanud teine Sitsiilia märter püha Agatha, otsustas Lucia end samuti pühendada neitsilikule elule.
Itaalia pühak Lucia pärines rikkast perest. Ta jagas oma varanduse vaestele ja keeldus abiellumast. Lucia solvunud kosilane otsustas aga kätte maksta ja andis Lucia võimudele üle kui kristlase. Karistuseks saadeti Lucia bordelli, kuid Lucia jäi ka seal puutumatuks. Seepeale pidi ta minema tuleriidale, kuid leegid ei hakanud talle külge. Lõpuks tapeti Lucia mõõgahoobiga.
Luciat hakati austama kohe pärast tema surma. Keskajal sai tast Itaalias ning Sitsiilias eriti armastatud pühak. Lucia, kelle nimi tähendab päevavalgel või päevavalgel sündinut või piltlikult ka valgusekandjat, on pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak.
Üks legend jutustab, et üks Lucia kosilastest oli nii lummatud tema silmade ilust, et ei leidnud kuidagi rahu. Kartes, et ta silmad teevad noormehele halba, torkas Lucia need välja ja saatis noormehele. Vapustatuna julgusest, millega Lucia oma usku tunnistas, sai noormeeski kristlaseks.
Eriti populaarne on luutsinapäev Rootsis, mil valitakse igas maakonnas oma Lucia. Lucia valge kleit viitab tema süütusele, punane vöö aga kannatustele. Peas on tal põlevate küünaldega kaunistatud kroon, mis näitab tema pühadust. Lucia saatjateks on tähepoisid ja pruutneitsid. Ka saatjad kannavad valgeid rõivaid ning tähepoistel on peas pikad torukübarad. Lucia päeval lauldakse jõululaule, süüakse safranisaiu ja piparkooke. Rootsis algab luutsinapäevaga jõuluaeg ning selle eesmärk on tuua lootust ja valgust aasta pimedamal ajal.
Varasematel sajanditel tähistasid norralased talvist pööripäeva suurte lõketega, mille eesmärk oli peletada eemale kurjad vaimud ja muuta päikese liikumist. Pärast ristiusku pöördumist 1000. aasta paiku lisasid norralased oma pidustusse Püha Lucia legendi. Kaasaegne valgusfestival ühendab endas nii paganlike kui kristlike traditsioonide elemente.
Eestis on luutsinapäeva tähistatud eelkõige rannarootslaste aladel.
Advendi ajaga seostub ka pühak kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Toomapäev 21. detsembril on apostel Tooma (uskmatu Toomase) mälestuspäev. Toomast tehakse juttu Johannese evangeeliumis. Toomast ei olnud teiste jüngritega kui Jeesus neile pärast oma ülestõsmist esmakordselt ilmus. Edasi jutustab evangeelium:
Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!”
Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!”
Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!”
Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”
Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!”
Apostel Toomas oli misjonär Indias, kus ta jutlustas ning suri märtrisurma praeguse Madrase eeslinnas. Nn toomakristlased tegutsevad Indias tänini. Kirik ehitati Tooma surmapaika 1547 a.
Toomapäev langeb enam-vähem kokku talvise pööripäevaga ja on päikeseaasta lõpupäev – see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive.
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi Toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha.
https://vaimuvara.ee/e-pood/piibliraamat-1990-a-faksiimilevaljaanne-1739-a-piiblist/
https://vaimuvara.ee/e-pood/esimesed-joulud-anders-johansson-birgitta-johansson/
https://vaimuvara.ee/e-pood/piiblilood-arapovits-mattelmaki-1992/