1830-ndate aastate paiku kavatses Balzac kirjutada terve rea novelle renessansi vaimus. Kirjaniku ees seisis keeruline ülesanne: taaselustada hilise keskaja ja renessansiajastu inimeste vaimne pale ning teha seda tolleaegsete keeleliste vahenditega. «Antsakad lood» ei ole mitte lihtsalt «ajaloolised» jutustused, vaid teosed, mis otsekui oleksid kirjutatud XV-XVI sajandil.
«Kui minust üldse midagi järele jääb, siis on need «Lood». Inimene, kes loob sada niisugust juttu, ei sure.»
Balzac vähendab siin oma ülejäänud loomingu väärtust, kuid «Antsakaid lugusid» kõrgelt hinnates on tal kahtlemata õigus.
