Scotti viimne ekspeditsioon (teine osa) – Robert Falcon Scott, 1979

Neliteist aastat tagasi oli Robert Falcon Scott lootustandev mereväeohvitser, võimekas, tubli, populaarne, ülemuste poolt kõrgelt hinnatud ja oma üllale elukutsele ustav. Äratada temas huvi maadeuurija töö vastu tähendas enesele suure vastutuse võtmist; ometi polnud võimalik leida ühtegi teist inimest, kes oleks nii hästi sobinud juhtima suurt Antarktika-ekspeditsiooni. Üritus oli uus ning enneolematu. Selle eesmärgiks oli tungida Antarktise sisemaale ja uurida senitundmatut kontinenti. Kapten Scott asus selle ülesande täitmisele entusiasmiga, mida tasakaalustas ettevaatlikkus ja kaine mõistus. Kõike tuli õppida tuli uurida põhjalikult Arktika-reiside ajalugu ja täiendada seda teadmistega nendest tingimustest, mis valitsevad Antarktika mitmesugustes rajoonides. Scott oli Antarktika kelgumatkade initsiaator ja alusepanija.

Raamat sisaldab R. F. Scotti Antarktise-ekspeditsiooni liikmete kirjeldusi retkedest Antarktise rannikul ja hukkunud pooluserühma viimase laagri leidmisest. Üks osa on pühendatud ekspeditsiooni laeva «Terra Nova» sõitudele.

Antarktika pimeduses ja pakases keiserpingviinide haudeasundustesse tehtuid ekspeditsiooni eesmärk oli juba aastate eest seatud dr. Wilsoni „Discovery“ retke zooloogia-alases ettekandes. Ainult hankides sellises staadiumis mune, mis sisaldavad varajasi looteid, võis läbi töötada üksikuid huvitavaid faase linnu arengus, sest näib tõenäolisena, „et keiserpingviin kujutab endast mitte ainult pingviini, vaid ka üldse linnu peaaegu kõige primitiivsemat vormi“. Neid üksikasju polnud võimalik uurida hüljatud munades ja tibudes, mida oli saadud „ Discovery“ retkel. Niisugusel teekonnal tuli „riskida südatalviste kelgumatkadega peaaegu täielikus pimeduses“, sest keiserpingviin pesitab veidral kombel külmimal aastaajal ning „ekspeditsioonirühm pidi igatahes juuli algul kohal olema…igal juhul nõuab see vähemalt kolmeliikmeliselt, täie laagrivarustusega rühmalt Rossi šelfiliustikul umbes saja miili läbimist ning kirve ja köie abil tohutute survejääseljandike ületamist, mis moodustavad liustiku lõhede kaose Crozieri neemel… Päevavalgel oleks nende ületamine nõudnud rühmalt vaid kaks tundi hoolsat tööd“.

Raamat sarjast “Maailm ja mõnda“.