Postitatud Lisa kommentaar

Vaimu varamu

Vaimu varamu

Siit leiate kirjanike, kirjanduse ja raamatutega seonduvat lahedat lugemist – mõtteteri, huvitavaid fakte ja juhtumisi, mälutreeningut jms. Soovime meeleolukat avastamisrõõmu!

Kutsume üles tähistama eesti kirjanduse päeva!

30. jaanuaril, A. H. Tammsaare sünniaastapäeval, on kavas hakata tähistama eesti kirjanduse päeva. Ettepaneku käis esimesena, 30. jaanuaril 2018 “Estonia” teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel peetud kõnes välja kirjandusteadlane Rein Veidemann. Vastavasisuline eelnõu on valmis ning ootab Riigikogu kultuurikomisjoni heakskiitu. Eesti kirjanduse päev on kummardus meie kirjanikele ja eesti kirjandusele. Riikliku tähtpäevana kannab see sõnumit eesti kirjanduse väärtusest kultuurilise identiteedi ja vaimse tervise hoidjana ning kultuurilise ökosüsteemi rikkuse säilitajana. Eesti kirjanduse päev lipupäevana riigi kalendris on ühtlasi nii tänu kui ka rahvusliku eneseväärikuse väljendus. Kuigi päev ei ole veel ametlikult meie riiklike tähtpäevade kalendris, kutsutakse üles kõiki eesti inimesi päeva tähistama. Selle päeva sündmuste ja ettevõtmiste hulka võiksid kuuluda näiteks kirjandi kirjutamine koolides; laste ja noorte kirjandusvõistlused; klassikute teoste avalik lugemine ning kommenteerimine, nende mälestuse jäädvustamine; kirjandusõhtud; kirjanduslikud matkad loojate kodumaile; kirjandussõprade kokkutulekud; lugejaauhindade jagamine.

H. Tammsaare tuli kirjandusse 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega “Kilgivere Kustas”, “Mäetaguse vanad”, “Käbe-Kaarli noor naine”, “Kaks paari ja üksainus” (1902), “Tähtis päev”, “Vanad ja noored” (1903), “Raha-auk” (1907).

Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).

1922. aastal ilmunud “Kõrboja peremees” on tuntud kui Tammsaare Koitjärve romaan, sest selles peegeldub Tammsaare suhe Leeni (Madlena) Ploompuuga. Nimelt olid nii Kõrboja Anna kui ka Leeni jõukamast talust pärit. Vigane Katku Villu aga võib sümboliseerida Tammsaare kehva tervist ja enesekuvandit. Leeni Vesterinen (sünd. Ploompuu) oli eelmisel sajandil üks olulisemaid eesti kultuuri vahendajaid Soomes. Ta oli üks esimestest eesti naistest, kes sai Helsingi ülikoolis kõrghariduse.

Leeni Ploompuu, elas Koitjärvel Tammsaare venna naabruses. Laane Leeni ja Oru Antoni suhtele said saatuslikuks Leeni suured võlad, mida ta oli pidanud võtma, et Soomes õppida ja Antoni haigestumine tuberkuloosi, mis pani teda arvama, et ta pole naisevõtuks kohane. Väravas õhtul hüvasti jättes öelnud Tammsaare ohates ikka kas: «Peame leppima olukorraga» või: «Teisiti ei või olla.»  

Leeni Ploompuu http://www.ohtuleht.ee/767452/sudamedaamid-kiitsid-tammsaare-on-toeline-tantsulovi#2

Legendaarne on lugu sellest, kuidas Tammsaare naise võttis. Või õigem oleks öelda, kuidas Käth endale abikaasa kosis. Nimelt Tammsaare, kes enne abiellumist ei olnud tervislikel põhjustel majanduslikult kindlustatud ja elas Koitjärvel venna juures, ei söandanud naist võtta. Siis haaraski Käthe, kellega Tammsaare oli tutvunud Estonia teatris, ohjad: ta pani lehte kuulutuse, et Käthe ja Anton on abiellunud. Kui Käthe Tammsaare juurde Koitjärvele külla sõitis ja lehte näitas, ei öelnud Tammsaare midagi, vaid keeras Aegviidu raudteejaamas kannapealt ümber ja läks koju. Käthel ei jäänud muud üle, kui Tallinnasse tagasi sõita. Hiljem otsustas Tammsaare Käthe siiski naiseks võtta. Abikaasa Käthe Hansen oli võimukas, sõnakas ja ülinõudlik matroon, väidetavalt Juhan Smuuli “Polkovniku lese” prototüüp, kes andis ilmselt ka Tammsaare naistüüpidele “pessimistlikke alatoone”.

A.H.Tammsaare perekonna keskel kodus. A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel

Anton Hansen sündis 30. jaanuaril 1878. aastal pere neljanda pojana. Pseudonüümi Tammsaare võttis ta endale oma sünnitalu Põhja-Tammsaare nime järgi. Eesti kultuurilukku on Tammsaare sünnipaik jäädvustunud “Tõe ja õiguse” I osa legendaarse tegevuspaiga Vargamäena.  

Kaheksa–aastaselt läks Anton õppima Sääsküla vallakooli, mis asus kodutalust 10 km kaugusel ja õppis seal kaks aastat. Edasi asus poiss õppima Prümli kooli (35 km kodutalust), kus õpetajaks oli sugulane. Hiljem jätkas õpihimuline noormees haridusteed Väike-Maarja kihelkonnakoolis (1896-1897) ja Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis (1898-1903).

Aastail 1903-1907 tegutses Tammsaare ajakirjanikuna Tallinnas, seejärel jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1907-1911). Ta haigestub lõpueksamite ajal ning diplom jääb saamata.

Raske kopsuhaigus sundis kirjanikku tervist parandama. Ta asus elama Koitjärve üksildasse metsakülla oma venna juurde. Ravi eesmärgil tegi Tammsaare pikema reisi Musta mere äärde, kus peatus eesti külas Punasel Lagedal.

Anton Hansen Tammsaare küps loomeperiood algas koos Eesti Vabariigi sünniga. Aastail 1922-1939 ilmusid kõik Tammsaare tähtsamad teosed. 1920. aastal abiellus ta Käthe Amalie Veltmanniga (1896-1979) ja asus elama Tallinna. Käthel ja Antonil sündis kaks last, tütar Riita (1921 – 2004) ja poeg Erik (1928 – 1980).

Alates 1932. aastast oli Hansenite elukohaks Kadriorus asuv korter (Koidula tn. 12A), kus tänapäeval on A. H. Tammsaare Muuseum.

Kirjanik suri 1. märtsil 1940. aastal oma kodus Kadriorus.

Tammsaare oli esimene eestlane, kellele on tema eluajal püstitatud ausammas.

Anton Hansen-Tammsaare oli Eesti krooni 25-l rahatähel.

Numbrid ja tähed

Vanimaks numbrite seletusviisiks on gemaatria. Kuna numbreid algselt õieti ei olnud, araabia numbrid olid veel tundmatud, aga tähestik oli leiutatud, siis eri keeltes oli igal tähel oma arvväärtus. Näiteks Kreeka “alfa” ja heebria “alef” tähistasid mõlemad numbrit 1.

Number 666 tähenduseks on peetud sõna “lateinos”, mis tähendab ladinat ja Rooma impeeriumi. Kõige levinum on seejuures viide keiser Nerole. Nero nimi ladina keeles annab arvvariandiks teisendatuna 666. Kuna nime sai kirjutada mitmeti, saab tulemuseks ka 616. Muide, üks vanimaid piibli käsikirju annab ka metsalise arvuks 616. Seega 2.–3. sajandil arvatigi, et tegu oli keiser Neroga. Tema nurjatus ja kuri kuulsus oli sedavõrd suur, et levis legend, et Nero tuleb tagasi. Reformaator Martin Lutheri nime arvutasid paavstlased 666ks. Tänapäeva popkultuuris on 666 mõeldud viitena saatanale või kurjusele. Number 888 väidetavalt esindab Jeesust.

Tetrafoobia ehk kartus 4 ees on tugevalt mõjutanud Aasia riikide ärikultuuri kuna sõnad neli ja surm kõlavad keeltes väga sarnaselt. Triskaidekafoobia ehk kartus number 13 ees on rohkem levinud läänemaades. Jeesus ja tema kaksteist jüngrit moodustasid kolmeteistkümnese seltskonna, mida hiljem võeti halva endena, võttes arvesse, mis sealt edasi juhtus. Norra pahanduste jumal Loki kohta öeldakse ka, et see on panteoni 13. jumal. Numbri 7 ajalugu algab Vana-Egiptusest. Selle riigi elanikel oli kummardada 7 jumalat, mis vastasid seitsmele planeedile: Päike, Kuu, Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Nad uskusid, et kui nad seda numbrit kummardavad, siis see toob neile igavese eksistentsi. Piiblis tõusis Jumala Poeg üles 7. Päeva. Samas tuntakse kristluses ka 7 surmapattu: uhkus, ahnus, iha, kadedus, aplus, viha ja laiskus.

Numeroloogia vaatleb numbreid kui võtit, mille abil saab avada inimese olemust ja mõista tema käitumist. Numbrid iseenesest on seotud planeetidega ja nende mõjuga inimese käitumisele. Numeroloogid usuvad, et inimese sünnikuupäev ja kohe pärast sündi antud nimi näitavad tema sünnihetkel universumis valitsenud kosmilisi võnkeid, mis mõjutavad iseloomu ja saatust.

Kui sõna numeroloogia registreeriti inglise keeles alles 1907. aastal, on numeroloogilised ideed olemas olnud sajandeid. Numeroloogiat tundsid juba vanad egiptlased, hindud, hiinlased, kreeklased ja teised. Muistsed hiinlased ja egiptlased lõid mitmesuguseid numeroloogilisi süsteeme, kuid nad ei seostanud veel numbreid tähtedega. Hindud olid ilmselt esimesed, kes uurisid numbrite ja tähestiku tähtede vahelisi seoseid. Hiljem rakendasid seda ideed ka babüloonlased, pärslased, kreeklased ja heebrealased. Antiikaja arvude sümboolikale Euroopas lõi väidetavalt aluse eelkõige Vana-Kreeka filosoof ja matemaatik Pythagoras (u.580-500 e.Kr). Pythagoras väitis, et kõikide asjade põhialuseks on numbrid ning nendega on võimalik väljendada absoluutselt kõike. Kaasaarvatud selliseid abstraktseid mõisteid nagu armastus, vihkamine, õiglus.

Numeroloogia õppimisel on oluline numbrite 1–9 täpne mõistmine, sest kõik 9-st suuremad numbrid taanduvad lõpuks ühele neist numbritest. Neile lisanduvad meisternumbrid 11, 22, 33, 44, mis näitavad eriti kõrget vaimset ja hingelist taset.

Täht on astronoomias valgust kiirgav plasmast koosnev taevakeha, mille kiirgusenergia pärineb tema sisemuses aset leidvast tuumasünteesist. Tähtkujud pole midagi muud kui rühm tähti, mille kujundamiseks ühendame justkui punktid. Vanimad tähtkuju joonised on dateeritud enne 4.000 eKr. Iidsetel aegadel olid tähtkujud suurepärane viis öösel navigeerimiseks. Ptolemaios, kes oli matemaatik ja astronoom, suutis tuvastada 48 tähtkuju, neist 47 kannab täna endiselt sama nime. Rahvusvaheline Astronoomiaühing asetas 1928. aastal tähtkujusid taevasfäärile 88 tükki. Nende nimed pärinevad mütoloogilistelt olenditelt, loomadelt, inimestelt.

Tähistaevale on omistatud 4 erinevat võimet mõjutada inimesi: kõigepealt omistati tähtedele ja planeetidele animistlike jumaluste staatus (Babüloonia, Egiptus, Kesk-Ameerika kultuurid), seejärel jumalate abstraktne võim ja jõud (Kreeka ja Rooma), siis okultne jõud (keskaeg) ja 17. saj. alates füüsikaline mõju.

Astroloogia ja astronoomia olid üks teadus kuni renessansini. Tänapäeval uurib astronoomia kosmiliste objektide omavahelist kaugust, mõõtmeid, massi, liikumist, kiirust, asukohta jne. Et astronoomia põhineb uurimisandmetel, objektiivsetel vaatlustel ja arvutustel, võib teda nimetada objektiivseks teaduseks. Astroloogias lisandub objektiivsetele astronoomilistele andmetele subjektiivne tõlgendus, seepärast peetakse astroloogiat ebateaduseks. Astroloogia kohta ühiskonnas võiks võrrelda teoloogiaga – teoloogilised tõed ei ole meie mõistes teaduslikud, kuid sotsiaalkultuurilise pärandina aktsepteeritavad.

Astroloogias on traditsiooniliselt levinud seisukoht, et inimese iseloomu ja käitumist mõjutab taevakehade asend tema sünnimomendil. Astroloogid kasutavad planeetide seisude näitajaid, et teha oletusi inimese iseloomu kohta, tema võimete, sobilikkuse kohta ühte või teise ametisse, vastuvõtlikkuse kohta haigustele, viidata potentsiaalsetele ohtudele ning probleemidele elus. Astroloogiat kasutatakse tihti ka inimeste omavahelise sobivuse ja tegelemist vajavate kitsaskohtade analüüsimiseks. Samuti kasutatakse astroloogiat tulevikutendentside prognoosimiseks.

Tavakalender on korraldatud ajaarvamissüsteem ja praegune kõigi poolt kasutatav kalender sisaldab endas Päikese-Maa-Kuu liikumise tsükleid. Horoskoop pole muud, kui osake keerulisemast kalendrist, sest peegeldab enamate taevakehade liikumist. Nii nagu kalendrist teame, et talvele järgneb kevad ja märtsile aprill, teab astroloog tänu astronoomiale aega, mis taevakehadel kulub Sodiaagiringi läbimiseks ja millal nad üksikuid punkte läbivad. Kasutatavad 12 sodiaagimärki (Jäär, Sõnn, Kaksikud, Vähk, Lõvi, Neitsi, Kaalud, Skorpion, Ambur, Kaljukits, Veevalaja, Kalad) iseloomustavad kõik kindlaid printsiipe, on kokkuleppeline ja korrastatud süsteemne taust nagu aasta 12 kuud. Räägitakse ka 13. sodiaagimärgi Maokandja olemasolust mis, asub Skorpioni ja Amburi vahel, kuid väidetavalt muistsed babüloonlastest astroloogid jätsid selle sodiaagist välja, kuna 12 märki sobisid paremini kokku nende 12-kuulise kalendriga. Peale päikesemärgi on inimene seotud veel kuu-, merkuuri-, veenuse-, marsi-, jupiteri-, saturni-, uraani-, neptuuni- ja pluutomärgiga. Lisaks hulk märke, mis seovad Teda kindla geograafilise kohaga Maal. Igaüks neist kannab kindlat informatsiooni ja kõik see on kirjas sünnikaardis.

Väga tihti kasutatakse sõna “päikese- või sodiaagimärk” asemel sõna “tähtkuju” ja see riivab nii astroloogi kui ka astronoomi kõrva. Me kõik oleme sündinud Päikesesüsteemis ja planeedil Maa, mitte kusagil kaugel tähtkujus! Tähtkuju on astronoomiline termin, mis tähistab reaalseid kinnistähtede kogumeid taevas.

Idamaade astroloogia kasutab kuukalendrit, kus uus aasta ja uus kuu algab Kuu loomisega. Hiina kuukalender on vanim kalender, mille järgi maailmas praegu elatakse. Teadaolevalt ulatub selle algus 2600. aastaisse enne meie aega. Tuntuim on  selle kalendri 12-aastane tsükkel ehk looma-aastate tsükkel. Selles vastab iga aasta erinevale loomale. Tsükkel algab alati Roti ja lõppeb Sea aastaga. Legendi järgi kutsus Buddha enne Maalt lahkumist kõik loomad enda juurde. Kohale jõudsid 12 ustavat: rott, pühvel, tiiger, kass, draakon, madu, hobune, lammas, ahv, kukk, koer ja siga. Nende järgi nimetas Buddha aastad ja pani loomad kordamööda neid valitsema ja Maa eest hoolitsema. Nii nad siis teevadki seda vastavalt oma võimetele ja iseloomule.

EIul universumis on oma rütm ja võnked, mis valitsevad ka inimesi.

Püha Lucia ja uskmatu Toomas

13. detsembril on luutsinapäev ehk luutsipäev. Luutsinapäev on Sitsiilias Sürakuusas III-IV saj. elanud püha Lucia mälestuspäev. Pärast seda, kui Luciale oli end ilmutanud teine Sitsiilia märter püha Agatha, otsustas Lucia end samuti pühendada neitsilikule elule.

Itaalia pühak Lucia pärines rikkast perest. Ta jagas oma varanduse vaestele ja keeldus abiellumast. Lucia solvunud kosilane otsustas aga kätte maksta ja andis Lucia võimudele üle kui kristlase. Karistuseks saadeti Lucia bordelli, kuid Lucia jäi ka seal puutumatuks. Seepeale pidi ta minema tuleriidale, kuid leegid ei hakanud talle külge. Lõpuks tapeti Lucia mõõgahoobiga. 

Luciat hakati austama kohe pärast tema surma. Keskajal sai tast Itaalias ning Sitsiilias eriti armastatud pühak. Lucia, kelle nimi tähendab päevavalgel või päevavalgel sündinut või piltlikult ka valgusekandjat, on pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak.

Üks legend jutustab, et üks Lucia kosilastest oli nii lummatud tema silmade ilust, et ei leidnud kuidagi rahu. Kartes, et ta silmad teevad noormehele halba, torkas Lucia need välja ja saatis noormehele. Vapustatuna julgusest, millega Lucia oma usku tunnistas, sai noormeeski kristlaseks.

Eriti populaarne on luutsinapäev Rootsis, mil valitakse igas maakonnas oma Lucia. Lucia valge kleit viitab tema süütusele, punane vöö aga kannatustele. Peas on tal põlevate küünaldega kaunistatud kroon, mis näitab tema pühadust. Lucia saatjateks on tähepoisid ja pruutneitsid. Ka saatjad kannavad valgeid rõivaid ning tähepoistel on peas pikad torukübarad. Lucia päeval lauldakse jõululaule, süüakse safranisaiu ja piparkooke. Rootsis algab luutsinapäevaga jõuluaeg ning selle eesmärk on tuua lootust ja valgust aasta pimedamal ajal.

Varasematel sajanditel tähistasid norralased talvist pööripäeva suurte lõketega, mille eesmärk oli peletada eemale kurjad vaimud ja muuta päikese liikumist. Pärast ristiusku pöördumist 1000. aasta paiku lisasid norralased oma pidustusse Püha Lucia legendi. Kaasaegne valgusfestival ühendab endas nii paganlike kui kristlike traditsioonide elemente.

Eestis on luutsinapäeva tähistatud eelkõige rannarootslaste aladel.

Caravaggio uskmatu Toomas

Advendi ajaga seostub ka pühak kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Toomapäev 21. detsembril on apostel Tooma (uskmatu Toomase) mälestuspäev. Toomast tehakse juttu Johannese evangeeliumis. Toomast ei olnud teiste jüngritega kui Jeesus neile pärast oma ülestõsmist esmakordselt ilmus. Edasi jutustab evangeelium:

Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!”

Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!”

Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!”

Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”

Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!”

Apostel Toomas oli misjonär Indias, kus ta jutlustas ning suri märtrisurma praeguse Madrase eeslinnas. Nn toomakristlased tegutsevad Indias tänini. Kirik ehitati Tooma surmapaika 1547 a.

Toomapäev langeb  enam-vähem kokku talvise pööripäevaga ja on päikeseaasta lõpupäev – see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive.

Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi Toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha.

https://vaimuvara.ee/e-pood/piibliraamat-1990-a-faksiimilevaljaanne-1739-a-piiblist/

https://vaimuvara.ee/e-pood/esimesed-joulud-anders-johansson-birgitta-johansson/

https://vaimuvara.ee/e-pood/piiblilood-arapovits-mattelmaki-1992/

Jõule ja jõuluvana oodates

Advendiaeg algab neljandal pühapäeval enne esimest jõulupüha – 25. detsembril. Tänapäeval on arvatud, et jõulud on jõuluvana ehk Saint Nicholas/Santa Clausi sünnipäev. Vaatamata meil 50 aastaks suuresti katkenud kristlikule traditsioonile, enamik inimesi siiski teab, et tegu on Jeesuse Kristuse sündimise pühaga.

Varastel sajanditel puudus Jeesus sünnipäeva vastu igasugune huvi. Üldse ei arvatud sünnipäevadest kui sellistest suuremat. Piiblis ei pea sünnipäeva ükski jumalakartlik inimene, seda teatatakse vaid vaaraost ja nelivürst Heroodesest. Algkristlased pühitsesid igal pühapäeval (vene keeles on pühapäev voskressenje) Kristuse ülestõusmist ning igal reedel paastusid meenutades Kristuse ristilöömist.

4. sajandi alguses, pühitseti Kristuse sünnipüha 6. jaanuaril. Esimene teade 25. detsembril peetud jõuludest pärineb 336. aasta Roomast. Läänekirikus mindi kõikjal varsti üle 25. detsembrile. Idakirikus jäi edasi varasem 6. jaanuar.

Eelkristlikul ajal tähendas advent keisri trooniletõusmist, valitseja esimest tulekut mõnda oma valitsuse all olevasse paika. Kristlikus kontekstis märgib advendiaja algus Jeesuse kuninglikku tulemist Jeruusalemma Ladinakeelne adventus Domini tähendab Issanda tulemist. Rõõmus ootusaeg pole siiski olnud pidutsemiseaeg, vaid paastu- ja loobumiste aeg.  

Advendiaja igal pühapäeval süüdatakse üks uus küünal. Tegelikult on ka igal küünlal kristluses eraldi tähendus.  Esimesel, teisel ja neljandal advendipühal süüdatakse violetsed küünlad, sest violetne värv tähendab patukahetsust, ootust ja paastuaega. Esimene küünal esindab prohveteid, kes ennustasid Jeesuse tulekut. Teine küünal esindab piiblit ja neljas Ristija Johannest, kes ütles Iisraelis inimestele, et nad valmistuksid Jeesuse õpetuseks. Teisel advendipüha küünla värvus on roosa, mis tähistab Jeesuse ema Neitsi Maarjat.

Santa Clausi (jõuluvana) kuju tekkimisel on oluline roll püha Nikolausil ja tema mälestuspäeval – nigulapäeval. Nigulapäevi on kaks: talvine 6. detsembril ning kevadine 9 mail. Nikolausest, kes oli Rooma riigi Lüükia provintsi Myra (asub Türgi edelaosas) piiskop, on üpris vähe teada. Metodius väidab 9 sajandil, et Nikolaus olevat olnud üks 318 kirikuisast, kes 325 a. esimesest ülemaailmsest kirikukogust osa võtsid. See kutsuti kokku Rooma esimese kristlasest keisri, Konstantinus Suure poolt. Rohkesti on Nikolausest aga legende.

Ühel vaesel mehel polnud tütardele anda kaasavara, et nad mehele saaksid minna ning ta otsustas raske südamega tütred lõbumajja saata. Nikolaus, kes asjast kuulis, viskas kolmel järjestikusel ööl nende maja aknast sisse kuldmüntidega koti ning päästis nii tüdrukud. Veel olevat piiskop Nikolaus aidanud vabastada kolm ebaõiglaselt süüdi mõistetud vangi, päästis rannikul kolm meremeest, äratanud ellu kolm kasuahne kõrtsmiku poolt tapetud kaupmehepoega ning teinud veel palju muudki imelist.

Püha Nikolaus suri 6. detsembril 343. aastal. Talvine nigulapäev kinnistus sellele päevale 13. sajandil. Kui moslemid 1087. aastal Myra vallutasid, viidi Nikolausi säilmed Bari linna Lõuna-Itaalias. Seda sündmust meenutab kevadine nigulapäev.

Nikolaus on üks armastatumaid pühakuid. Madalmaades oli Püha Nikolausi riietuseks alguses mitraga piiskopirüü ja teda saatis neegrist teenija Must Peeter. Ameerikasse jõudis pärimus temast koos Madalmaadelt pärit ümberasujatega ja siin omandas Püha Nikolaus ühtaegu heade premeerija ja halbade karistaja jooned. Kiiresti kaotas ta Ameerikas aga piiskopliku väljanägemise ja temast kujunes piipu suitsetav armas vana mees, kes oli riietatud punasesse mantlisse. Ta hakkas sõitma põhjapõdrarakendiga ja tooma mänguasju. 1860. aastal nimetati püha Nikolaus Santa Clausiks. Ja nii jäigi.

Keskaegses Euroopas oli kombeks nigulapäeval lastele kingitusi jagada, mõnel pool isegi rohkem kui jõulude ajal. See komme on säilinud paljudes Kesk-Euroopa riikides tänaseni. Eriti populaarne on komme panna nigulapäeva eelõhtul taldrik või saabas ukse ette või riputada sukad kaminale, et jõuluvana need täita saaks. Mõnes riigis on jõuluvanal kaaslane, kes võib kohati päris hirmutav olla. Suures osas Saksamaal on see Knecht Ruprecht, Austrias ja osades Lõuna-Saksamaa osades Krampus, selleks võib olla ka  Must Peeter või Schmutzl.  Abiline toetab jõuluvana kingituste jagamisel või hirmutab lapsi, kes ei käitunud hästi.

Krampuse nimi tuleneb saksakeelsest sõnast krampen, mis tähendab küünist. Krampus peaks esindama taltsutatud kurjust. Krampused jooksevad ringi, ööl enne Nigulapäeva. Lõuna-Saksamaal, Austrias, Põhja-Itaalias ja mujal Euroopas riietuvad inimesed ehmatava välimusega tõrvikuid kandvaks Krampuse elukaks ja sammuvad mööda tänavaid, hirmutades nii lapsi kui ka täiskasvanuid  kuni Püha Nikolaus nad lõpuks taltsutab. Krampuseööd tähistatakse üha enam mujal Euroopas, näiteks Soomes ja Prantsusmaal, aga ka paljudes Ameerika linnades

Knecht Ruprechti nähakse tavaliselt kui pooleldi deemonit, pooleldi kitse välimusega kuju, kellel on kuradi sarved ja koletu keel, kuid teda võib märgata ka kui kurjakuulutavat musta habemega meest, kellel on must karvane rüü, kett, kellukesed ja kimp kasepulkadega ulakate laste karistamiseks. Saksa traditsiooni kohaselt ilmub ta Niguliste päeval kodudesse, et küsida vanematelt nende laste käitumise kohta.

Krampuse nimi tuleneb saksakeelsest sõnast krampen, mis tähendab küünist. Krampus peaks esindama taltsutatud kurjust. Krampused jooksevad ringi, ööl enne Nigulapäeva. Lõuna-Saksamaal, Austrias, Põhja-Itaalias ja mujal Euroopas riietuvad inimesed ehmatava välimusega tõrvikuid kandvaks Krampuse elukaks ja sammuvad mööda tänavaid, hirmutades nii lapsi kui ka täiskasvanuid  kuni Püha Nikolaus nad lõpuks taltsutab. Krampuseööd tähistatakse üha enam mujal Euroopas, näiteks Soomes ja Prantsusmaal, aga ka paljudes Ameerika linnades

Nikolausile on pühendatud arvukalt kirikuid kogu Euroopas. Eesti kirikuist on Nikolausile pühendatud Lääne-Nigula, Viru-Nigula, Tallinna Niguliste, Kose, Põltsamaa, Kirbla, Paldiski, Narva-Jõesuu ja Pärnu Nikolai kirikud.

Eestis on talvist nigulapäeva tähistanud Ida- ja Kagu-Eesti ääreosa õigeusklikud, pidades seda talve alguseks. Vana kalendri järgi langes nigulapäev 19. detsembri kanti, talve alguse lähedale. Püha Nikolausiga seotuse kohta Eestis kindlad teated puuduvad.

https://vaimuvara.ee/e-pood/piibliraamat-1990-a-faksiimilevaljaanne-1739-a-piiblist/

https://vaimuvara.ee/e-pood/esimesed-joulud-anders-johansson-birgitta-johansson/

https://vaimuvara.ee/e-pood/piiblilood-arapovits-mattelmaki-1992/

Kaks unelmat - Self made man ja American dream

Self made man on üks vanimaid Ameerika müüte, mis on sügavalt juurdunud inimeste teadvuses. Frederick Douglass määratles  esimesena 1859. aastal isehakanud mehe järgmiselt: Self-made men on mehed, kes pole sünnile, suhtele, sõbralikule keskkonnale mitte midagi võlgu, neil puudub päritud varandus või noorelt omandatud hea haridus, nad on need, kes nad on, ilma igasuguste soodsate tingimuste abita, mille abil teised mehed tavaliselt maailmas tõusevad ja suurepäraseid tulemusi saavutavad.

Arvukad tõelised ja väljamõeldud edulood on self-made men usku ikka ja jälle kinnitanud. Ikka ja jälle leidsid isehakanud mehed nagu Benjamin Franklin või Abraham Lincoln  tee kõrgetele poliitilistele ametikohtadele, samas kui Euroopas valitsesid endiselt aristokraadid. Benjamin Franklin (1706-1790) loob arhetüübi madala päritoluga inimesest, kes murrab vaatamatult igasuguseid takistusi välja oma päritud sotsiaalsest positsioonist, ronib sotsiaalsel redelil üles ja loob endale uue identiteedi. Võtmeteguriteks on siin visa töö ja kindel moraalne alus. Franklin rõhutab ka hariduse tähtsust. Kui Franklin ei pane suhetele suurt rõhku, siis Douglassi jaoks on need ülimalt tähtsad. Douglass võrdleb indiviidi ja masside vahelist suhet laine ja ookeani vahelisega, kuigi me oleme erinevad nagu lained, sõltume me kõik üksteisest.

Self made man kontseptsioon kinnistus Ameerika kultuuris kodusõja järgsel perioodil. Niinimetatud teine ​​tööstusrevolutsioon oli täies hoos, uued leiutised tegid mehed kiiresti rikkaks ja kuulsaks ning tehased tekkisid näiliselt üleöö.

Pärast isehakanud mehe hiilgeaega sai kontseptsioon mitu tabamust. 1920. aastatel koges Ameerika (õnneks) põgusat vaimustust eugeenikast ja arusaama, et inimese saatuse ja iseloomu määras peaaegu täielikult tema DNA. Idee isehakanud mehest nõrgenes veelgi Suure Depressiooni ajal, kui mehed, kes näiliselt olid teinud kõike õigesti – tegid kõvasti tööd, säästsid ja investeerisid – nägid, et nende varandus ja kõik, mille nimel nad olid töötanud- hävis. Oli raske säilitada usku, et inimese elu jääb tema kontrolli alla.

Kuigi isehakanud mehe populaarsus võib viimasel ajal olla hääbunud, on see taaselustamist väärt. Arusaam mehe isiklikust vastutusest on oluliselt vähenenud ja liiga paljud noored mehed usuvad tänapäeval, et nad on oma olukorra abitud ohvrid.

Peatume põgusalt ka mõnel kirjandusega seotud Self-made menil:

Dale Carnegie, 1888-1955

Väga tagasihoidlikes oludes üles kasvanud, võitles ta oma hariduse ja pedagoogikraadi eest. Vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist hakkas ta New Yorgis suure eduga seminare pidama. Tema bestselleriteks saanud raamatud “Kuidas võita sõpru” ja „Ära muretse – ela!”  ilmusid 1930-ndatel aastatel. Praeguseks on raamatuid üle maailma müüdud üle 50 miljoni eksemplari 38 keeles. Ka pärast tema surma on rohkem kui seitsme miljoni osalejaga Dale Carnegie Training on üks juhtivaid koolitusettevõtteid kogu maailmas.

Walt Disney, 1901-1966

Disney isa oli paras päevavaras ning poisi lapsepõlv möödus vaesuse keskel. Võimalik, et Walt hakkas joonistama, põgenemaks troostitust reaalsusest. Walter Elias Disneyst sai USA filmirežissöör ja -produtsent, multifilmide looja ning metseen. 

Koos oma venna Roy O. Disneyga rajas ta Hollywoodis 1923 Walt Disney Company joonisfilmide tootmiseks. Aastal 1955 rajas ta Californiasse suure lõbustuspargi Disneyland. Hiljem loodi sarnased pargid Prantsusmaal, Jaapanis ja Hiinas.  Disneyt peetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks meelelahutusäri arendajaks. 1990. aastal lõpetas Disney litsensite andmise teistele kirjastustele ja alustas oma ajakirjade grupi loomist koomiksite trükkimiseks. Disney Publishing Worldwide (DPW) tegevuseks on Disney lugude ja tegelaste tutvustamine läbi Disney parkide, kruiiside, õppevahendite, mänguasjade, videomängude ja raamatute

Self made man müüdi kõrval levis Ameerikas ka müüt  American dreamist, mis seab olulisele kohale inimeste unistuste täitumisel ka riigi osa.  Ameerika unelm põhineb iseseisvusdeklaratsioonil, mis ütleb, et kõik inimesed on loodud võrdseteks ja neil on õigus elule, vabadusele ja õnnele. Samuti sätestab USA põhiseadus vabaduse tagamise kodanikule endale ja tema järglastele. Ameerika unelm seisnebki vabaduses, mis annab võimaluse õitsenguks ja eduks, pere ja laste sotsiaalset tõusuks ülespoole, mis saavutatakse raske tööga ühiskonnas, kus pole selleks takistusi.

Alates 1920. aastatest hakkasid paljud kirjanikud, nagu Sinclair Lewis oma romaanis “Babbitt” (1922) ja F. Scott Fitzgerald oma romaanis “Suur Gatsby” (1925), naeruvääristama materialism ja püüdu saavutada Ameerika unelm.

Samas on ameeriklased pidanud F. Scott Fitzgerald ennast koos Zelda Sayre dzässiajastu unelmate paariks ja American dreami kehastuseks. Mõlemad andekad, ilusad ja elujanused, uskusid nad ka ise, et suudavad teostada ameerikate unelmat rikkusest, kuulsusest ja seltskondlikust edukusest. Ent liialdused, alkoholisõltuvus ja psüühiline kokkuvarisemine tegid hetkelisele säravale tõusule lõpu. Nende ande ja temperamendi, soovide ja võimaluste vaheline konflikt viis katastroofini.

1931. aasta tõi nii majanduskriisi kui ka ähvardava poliitilise kriisi. Autoritaarsus Euroopas oli tõusuteel ja paljud ameeriklased olid mures, et sarnased despootlikud energiad toetaksid ka Ameerikas türanni võimule tulekut. Kirjanik ja ajaloolane James Truslow Adams jõudis järeldusele, et Ameerika oli kaotanud oma tee, hinnates materiaalset edu kõigist muudest väärtustest kõrgemale: raha oli hakatud käsitlema kui väärtust, see polnud enam pelgalt väärtuse tootmise või mõõtmise vahend. Seepärast tõstab ta oma 1931. aastal enimmüüdud raamatus pealkirjaga “The Epic Of America” taas üles Ameerika unelma teema kui unistuse maast, kus elu peaks olema kõigi jaoks parem, rikkam ja täiuslikum..

Inimesed arvavad, et  Ameerika unelma püüdmine lihtsustub koos tehnoloogiliste edusammude, infrastruktuuri ja teabe kättesaadavuse, valitsuse määruste, majanduse olukorra ja Ameerika demograafia arenguga. Ameerika unistus on põhiteema paljudes raamatutes janäidendites – näiteks John Steinbecki raamatus “Hiirtest ja inimestest” (1937)  ja Arthur Miller näidendis „Müügimehe surm“(1949). Samuti on American dreami  läbi aastate ka paljude laulude ja filmide aluseks saanud.

1963. aastal ütles Martin Luther King Jr oma kõnes valgele Ameerikale, et mustanahalised ameeriklased jagavad Ameerika unelma unistust.

Tänapäeval ei jaga mitte kõik ameeriklased mõtet Ameerika unelma võimalikkusest. USA tuntud teletegija, näitleja ja koomik George Carlin on öelnud: “Seda nimetatakse American dreamiks, sest selle uskumiseks peate magama.” Carlin osutas siin suurte jõukate  ärihuvidele, mis kontrollivad asju ja langetavad kõiki olulisi otsuseid, kuna neil on suurem mõju kui üksikisiku valikul. Ajakirjanik Chris Hedges toetab seda mõtet oma 2012. aasta Pulitzer preemia saanud raamatus ” Days of Destruction, Days of Revolt”.

https://vaimuvara.ee/e-pood/miljonid-eimillestki-e-a-jameson/

Eestlaste rännak tõotatud maale prohvet Maltsvetiga.

1861–1863 toimus esimene suurem eestlaste väljarändamislaine Krimmi. 160 aastat tagasi läksid eestlased prohvet Maltsveti innustusel ja keiser Aleksandri loal otsima paremat paika päikese all. Selleks pidi saama Krimm, kus oli tasuta vaba põllumaad saadaval. Aga maa on eestlastele läbi aegade tähtis olnud.

Juhan Leinberg (1812–1885), tuntud ka kui prohvet Maltsvet, oli eesti talupoeg, karismaatiline usutegelane, maltsvetlaste usuliikumise rajaja ja juht. 1852. aastal külmetushaiguse tõvevoodisse jäänud Leinberg andis tõotuse paranemise järel äritegevusest loobuda ja hoopis pühakirja õpetama hakata. 1854. aastal müüs ta oma majad Tallinnas ja naasis Järvamaale, kus hakkas mitmel pool palvetunde pidama. Ta kutsus inimesi üles meeleparandusele enne peatselt saabuvat viimset kohtupäeva. 1860. aastaks oli tema jüngritest Kuusalu kihelkonnas ja Järvamaal tekkinud 300 meelt parandanud perekonnast koosnenud maltsvetlaste sekt. Mõisnike vastane apokalüptiline kuulutus et jumal on saatnud prohvet Maltsveti tema rahvast tõotatud maale viima, levis kulutulena.

1849. aasta Liivimaa ja 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadused andsid talupoegadele liikumisvabaduse linnadesse ja teistesse kubermangudesse. 19. sajandi esimesel poolel laienes Vene impeeriumi ala umbes viiendiku võrra. 1853–1856 väldanud Krimmi sõja järel olid Krimmist tatarlased küüditatud või põgenenud Türki. 19. sajandi keskpaiku aktiveeris Vene keskvõim asustamata või uute vallutatud alade koloniseerimise poliitikat.

16. jaanuaril 1861 esitasid maltsvetlased keiser Aleksander Teisele palvekirja, et saada luba väljarändamiseks Krimmi. Hans Valkmann läks Krimmi maad kuulama. Veebruaris siirdus Krimmi ka prohvet Maltsvet koos vennapoeg Gustav Maltsiga. Koos 18 perekonnaga jõuti aprilliks Perekoppi. 1862. aasta kevadel saabusid Krimmi 700 maltsvetlast. Krimmi eestlaste üheks liidriks kujuneski Gustav Malts. Juhan Leinbergi usuline ind oli selleks ajaks vaibunud. Ta hoidis ennast järgijatest eemale ning hakkas jälle äriga tegelema. 1865. aastal naasis ta perekonna juurde Eestisse.

Gustav Malts on jätnud meile ulatusliku käsikirja, mis kuulub esimeste eesti mälestuste hulka ja annab ülevaate Krimmi väljarändamisest ja sealsest elust. Maltsa käsikirja esimesele variandile tugineb suuresti väljarändamise ja Krimmi elu käsitlus Eduard Vilde romaanis „Prohvet Maltsvet” (1906/1908). Eduard Vilde käes läks Maltsa käsikiri kaduma, seejärel kirjutas Malts uue ülevaate. E. Vilde ei piirdunud üksnes käsikirjaga, vaid ammutas romaanile mitmelt poolt täiendavat materjali, sealhulgas ka G. Maltsalt endalt. Kolmas allikas sündmuste kohta on G. Maltsa pikem kiri Martin Lipule, mille on avaldanud A. Kruusberg.

Juhan Leinbergi (prohvet Maltsveti) vennapoeg Gustav Malts (keskel) perega Krimmis. Foto Leonhard Salmani kogust

Esimeste eesti mälestuste hulka kuuluvat Gustav Maltsa käsikirja „Ajalugu Maltsveti usust ja Krimmi rändamisest” on alustatud 1880. aastatel. Maltsa käsikirja viimane redaktsioon on kirjutatud umbes aastail 1908–1918. Selle käsikirja peitis ta Vene kodusõja ajal elukohta vahetades maasse. Malts suri Krimmis 1925. aastal. Õnneks kaevasid järglased käsikirja välja, enne kui niiskus oleks seda korvamatult kahjustanud, ja loovutasid käsikirja 1960. aastal Eesti Kirjandusmuuseumile

1872 avati Kadikõi külas esimene eesti kool Krimmis. Esimeseks õpetajaks sai Tallinnas algkoolis käinud Jüri Thomson. 1890. aastatel oli Krimmis juba viis eesti kooli.

1890–1895 järgmine suurem väljarändamislaine Eestist Krimmi.

1904 külastas Krimmi Eduard Vilde, kogudes materjali romaanile „Prohvet Maltsvet”.

1914 asutati Krimmi Eesti Haridusselts. Krimmis toimus esimene väliseesti laulupidu.

Elu Krimmis oli raske, kuid siiski ilus, samas paljud pettusid tõotatud maas. 1930. aastatel kui algasid stalinlikud repressioonid kaotasid eestlased suuresti oma ülesehitatud elukorralduse Krimmis.

Eestlaste väliskogukonnad on kujunenud 3 suure rändelaine käigus

  1. väljarändelaine algas 19. sajandi keskpaigas Venemaale ning kestis Esimese maailmasõjani. Sel ajal elas Venemaal ligikaudu 20% kõikidest eestlastest.
  2. väljarändelaine oli ajendatud Teisest maailmasõjast ja suundus läände. Massiküüditamised Teise maailmasõja ajal ja järel suurendasid eestlaste arvu Venemaal. Esimene suurküüditamine toimus 1941. aastal, kui Eestist viidi Venemaale 10 000 inimest. Teise suurküüditamisega 1949. aastal viidi Siberisse 20 000 inimest, seekord peamiselt naisi ja lapsi.
  3. ehk praegune väljarändelaine algas Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal. Algul toimus see ulatusliku tagasirändena Venemaale, pärast Euroopa Liiduga ühinemist 2004. lahkuti peamiselt läände.

Väljaspool kodumaad elab täna ligikaudu 200 000 eestlast, mis moodustab 16–17% kõikidest eestlastest. Venemaa eestlaste arv on tänaseks kahanenud kunagiselt 200 000-lt vähem kui 20 000-le. Venemaal elab veel vaid iga kümnes väljaspool kodumaad elav eestlane.

Jõud ja julgus võtta üks väike inimene oma kaitse ja hoole alla.

Isa suudab, isa suudab kõik, mis on tarvis.

Ujub krooli, keerab rooli ja kaevab maad.

Isa suudab, isa suudab olla kes tarvis…

/Sõnad lastelaulust/

Isa lihtsaim määratlus on meessoost lapsevanem. Tegelikkuses on olemas kolme tüüpi isasid. Bioloogiline isa, kes on lapse sigitaja. Sotsiaalses mõttes on isa mees, kes tunnistab end isana, käitub isana ja on ka juriidiliselt lapse hooldaja. Samas ei pruugi sotsiaalne isa olla lapse bioloogiliseks isaks. Psühholoogilise isana määratletakse meest juhul, kui laps näeb temas isa ning tal on isaga püsiv usalduslik kontakt.

Isade austamiseks levis maailmas valdavalt 1970. aastatel isadepäeva tähistamise komme, kuid see toimub riigiti väga erineval ajal.

Isadepäeva traditsioon pärineb Ameerikast. Isadepäeva pühitsemise algatas seal 1909. aastal Sonora Smart Dodd Washingtonist. Ta soovis austada oma isa tema sünnipäeval 5. juunil. Ameerika kodusõja veteran William Jackson Smart oli farmer, kes pärast naise surma sünnitusel, kasvatas üksinda üles vastsündinu ning viis suuremat last. Esimene suurem tähistamine leidis korralduslikel põhjustel aset 19. juunil 1910 Spokane’is Washingtoni osariigis. 1924. aastal toetas selle päeva riiklikuks pühaks kuulutamise mõtet president Calvin Coolidge. Sonora pühendas järgmisedt 60 aastat isadepäeva ametliku tunnustamise poole riikliku pühana. Kuid alles 1972. aastal kirjutas president Richard Nixon alla Kongressi resolutsioonile, millega muudeti lõpuks isadepäev riiklikuks pühaks. Sonora oli siis 90-aastane. Nii on USA-s isadepäev suvine perepüha. Samamoodi juuni kolmandal pühapäeval tähistatakse isadepäeva ka paljudes teistes riikides nagu Hiina, Jaapan, Kanada, Kreeka, Türgi, Inglismaa jt.

Saksamaal, Austrias Ja Šveitsis on isadepäev liikuv püha, mida tähistatakse Kristuse Taevaminemisepühal ja mis  langeb  alati neljapäevale vahemikus 30. aprill kuni 3. juuni. Kristuse taevaminek on ristiusus Kristuse kui Jumala Poja tagasipöördumine oma Taevasel Isa juurde, mis toimub ülestõusmispühade 40. päeval, 39 päeva pärast ülestõusmispüha

Paljudes katoliiklikes Euroopa riikides tähistatakse isadepäeva 19. märtsil – Püha Joosepi päeval. Püha Joosep on puuseppade, isade ja tööliste kaitsepühak

Nõukogude Liitu kuulumise ajal üritati isade austamist ühendada armee aastapäeva ehk 23. veebruariga, millega toodi esile isade kui sõjameeste olulisus. Venemaal  tähistataks isadepäeva ka täna just sellel päeval.

Lätis on isadepäev septembri teine pühapäev, Leedus juuni esimene pühapäev

Eestisse tuli isadepäeva traditsioon Soomest ja isadepäeva tähistatakse Eestis koos teiste Põhjamaadega novembri teisel pühapäeval.

Eesti Naisliit valib üldsuse pakutud kandidaatide hulgast aasta isa. Aasta isa kandidaadi perekonnas peab kasvama või olema üles kasvanud vähemalt kaks tublit last. Eesti kodanikust kandidaat peab olema ametitöös ja perekonna väärtustamisel hea eeskuju ka väljaspool peret. Peale tiitli saab aasta isa nahkköites rahvuseepose “Kalevipoeg“, mille annab üle Eesti vabariigi presidendi abikaasa.

On arvatud, et kuna lapsed elavad tänapäeval sagedamini emaga koos, on isadepäeva tähistamine palju keerukam. Keeruliseks on muutnud isade määratluse ka kärgperede teke.

Ameerikas kujunes isadepäevast  päev, mil meenutatakse mitte ainult isa, vaid kõiki neid mehi, kes on elu jooksul aidanud ja olnud olulised: onud, vanaisad, vanemad vennad, kasuisad, ristiisad.

Meie tänane ühiskond peaks valima isaduse ja isaks olemise määramisel mitte selle tee, millel seni oldud – kus püütakse väga täpselt kindlaks teha, et pärandi avamisel see läheks “õiget vereliini” omavale isikule.

Täna võiksime ehk rohkem keskenduda arhailisele isaks olemise määratlusele. Endistel aegadel, kui lapse sündi ei pandud veel kirja, hoidis seda meeles kogukond mälestusena ühest toredast peost. Kui perre oli sündinud laps oodati ära kriitiline aeg, kus imik oli veel hapras olekus ja võis lihtsalt surra. Seejärel korraldas naise pere peo kogukonnale, kus küsiti kaitset imikule. Peo käigus kutsuti välja mees, kellele anti võimalus laps omaks tunnistada.  Mehel oli võimalus ka  sellest loobuda. Aga kui mees kokku kutsutud külaliste ees võttis lapse emalt imiku ja käänas ta oma kuue hõlma sisse, siis mees enam taganeda ei saanud. Sellest hetkest peale oli ta võtnud selle imiku koos tema emaga oma kaitse alla. Rituaali ei saanud vaidlustada ja mees, kes ei täitnud kohustust kaitsta seda last, kelle ta oli avalikult oma kuue hõlma sisse võtnud, aeti kogukonnast minema või maksis ta oma eluga kui vanderikkuja.

Tänapäeval oleme unustanud, et keskne teema lapse jaoks on see, et üks mees võtab ta emalt oma sülle ehk oma hõlma sisse ja annab vande, et kuni suureks kasvamisena pakub ta sellele lapsele kaitset ja armastust. Kui meie ühiskond tervikuna oleks sellise vähemalt näiliselt suhteliselt lihtsa määratlusega nõus, siis oleks ju nii lihtne öelda, kes on isa. Isa on see, kes on omanud jõudu ja julgust, et võtta üks väike inimene oma kaitse ja hoole alla. (https://www.err.ee/1156566/peeter-jarvelaid-isadepaevast-ja-isade-paevast)

Lugemissoovitus:

https://vaimuvara.ee/e-pood/tee-isa-juurde-raimond-kaugver/

https://vaimuvara.ee/e-pood/ostetud-isa-louann-goeddert/

https://vaimuvara.ee/e-pood/minu-isa-kuulsusrikkad-paevad-meenutusi-lapsepolvest-marcel-pagnol/

https://vaimuvara.ee/e-pood/rockn-roll-ja-ridamaja-klaus-peter-wolf/

Vaimuvara tegemistest

27. oktoober 2021 toimus Tartu Ülikooli Ajalooringi Mälumäng. TÜ Ajalooringi meeskond põõrdus ka Vaimuvara poole palvega võimalusel sponsoreerida üritust. Vaimuvaral toetab võimalusel rõõmuga harivaid ettevõtmisi.

Tartu Ülikooli Ajalooring on erialaselts, mis koondab peaasjalikult ajaloo ja arheoloogia instituudi üliõpilasi, kuid selle ridades on ka teiste erialade tudengeid. Ringi eesmärgiks on eelkõige ajaloo ja arheoloogia instituudi siseste suhete tugevdamist, nii üliõpilaste omavahelise läbikäimise mitmekesistamist kui tutvust õppejõududega. Samuti soovitakse ajalugu populariseerida, süvendada ühiskonna kui terviku ajalooteadmisi ning oma panusega rikastada üliõpilaskonna maailmapilti. Selleks korraldab Ajalooring traditsiooniliselt erinevaid üritusi, nende seas näiteks kevad- ja sügisreise, mälumänge, filmi- ja aruteluõhtuid. Selle kõige taga on tore seltskond, kes koos mõeldes, üksteist ära kuulates ja tegutsedes loob jäävaid sõprussidemeid.

Lisame ka paar pilti üritusest

Hingedeaeg, hingede aeg

Novembri saabudes algab hingedeaeg. Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedeaeg oli plaanipidamise aeg. Muistsete lugude meeldetuletamine ja lahkunute hingedelt toetuse palumine aitas läbi mõelda plaanid järgmiseks aastaks.

Soomlased tähistasid veel 20. sajandi alguses 1. novembril kekrit, mille tavad meenutavad eestlaste hingedepäeva ja mardi-kadripäeva tavasid. Lahkunute haudadel süüdati küünlad, käidi ümberriietunult talust tallu.

Mehhikos tähistatakse kõigi surnute päeva (Los Dias de los Muertos): mälestatakse lahkunud sugulasi, pidutsetakse, toimuvad luukerede ja kummituste rongkäigud, jäljendatakse matuserongkäiku – kirstus on elav inimene.

7. sajandil kinnitas paavst Bonifacius IV ametlikult pühakutepäeva, et austada korraga kõiki pühakuid. Pühakutepäeva pühitseti alguses 13. mail, kuid 8. sajandil nihutas paavst Gregorius III selle 1. novembrile. 

Halloween on lühenenud nimetusest pühakutepäeva laupäev (All Hallows’ Even, Hallow – vanainglise keeles pühak). Halloween on tänu oma pikale ajaloole kombinatsioon paljudest traditsioonidest, millest tähtsamad on vana keldi püha Samhain, pühakutepäev ja hingedepäev.

Kõrvitsalaternaid hakati tegema alles Ameerikas, sest kõrvits on Ameerika päritolu taim ja varem neid Euroopas ei tuntud. Laterna valmistamise komme ise on pärit 18. sajandist, mil Iirimaal hakkas levima komme tuua Samhaini ühislõkkelt koju süsi õõnestatud naeri sees. Samhaini nimi tuleb vana-iiri keelest ja tähendab suve lõppu.

Juurviljalaterna valmistamise komme viitab iiri rahvajutule Ihnuskoi Jackist (Stingy Jack), keda jumal tema pattude pärast ei võtnud paradiisi ja tänu lepingule kuradiga ei saanud kurat võtta Jacki ka põrgusse. Jack pidi kondama mööda maad, valgustades oma teed kaalikast või naerist õõnestatud laternas hõõguvate sütega, mis kurat talle põrgust järgi viskas. Sellest legendist inspiratsiooni saanud iirlased ja šotlased hakkasid pimedal ajal oma kodudest eemale peletama Ihnuskoi Jacki ja teisi ringi kondavaid kurje vaime uste juurde või akende peale asetatud juurviljalaternatega, mille sisse olid lõigatud hirmsad näod.

Halloween olnud ka tuleviku ennustamise aeg. Levinud oli ennustamine õunte abil. Õunad, õunasiider, suhkrustatud õunad ja õunte andmine sanditajaile on tänini moes. Proovi ka Sina mõnda lihtsat ennustusviisi sellel maagilisel ööl:

Mine üksinda tuppa koos peegli, küünla, noa ja õunaga. Sulge uks, süüta küünal ja istu seljaga peegli poole. Mõtle küsimuse peale, millele sa vastust soovid ning lõika õun üheksaks tükiks. Söö kaheksa tükki ära ning viska viimane, üheksas tükk, üle vasaku õla. Siis keera ümber vasaku õla suunas ning vaata peeglisse. Mida sa näed? Valguse ja varjude poolt moodustatavad mustrid ja märgid annavad sulle märgi või vastuse.

Hingedeaeg on aeg paremini oma hinge eest hoolt kanda – võtta aega, et jälgida loodust, mõtiskleda, aeg anda hingele toitu.  Rända kaunite mälestuste radadel –  esivanemate elukäikude uurimine rikastab igat inimest ja siis on ka, kellele hingede ajal mõelda.

https://vaimuvara.ee/e-pood/hinge-surematus-eduard-tennmann/

https://vaimuvara.ee/e-pood/hingede-oo-karl-ristikivi/

https://vaimuvara.ee/e-pood/surnud-hinged-nikolai-gogol/

https://vaimuvara.ee/e-pood/jalgpall-hingede-oos-vutist-eesti-kultuuriloos-vaapo-vaher/

Miks lugeda biograafiaid?

Biograafia on rohkem kui nimekiri neutraalsetest faktidest (sünd, haridus, töö, suhted, surm) – see kujutab ka portreteeritava kogemusi nendest sündmustest. Erinevalt profiilist ja curriculum vitae’st jutustab biograafia inimese lugu, peatudes mitmetel tema elu tahkudel, sisaldades tihti ka intiimseid üksikasju ja iseloomu analüüsi. Kirjanike puhul annavad elulooraamatud tihti võtme kirjanike teoste paremaks mõistmiseks.

Aleksandr Anikst tõdeb oma raamatus“ Shakespeare“, et kirjaniku eraelust on vähe andmeid. Mitte keegi Shakespeare’i kaasaegsetest ei hoolitsenud tema biograafia koostamise eest. Neil aegadel sai niisugune au osaks vaid kuningatele ja ristiusumärtritele, mitte aga kultuuri- ja kunsti-, liiati veel teatritegelastele. Niisiis juhtuski, et kui Shakespeare XVIII sajandil klassikuks tunnistati, ilmnes, et tema elust pole peaaegu midagi teada. Küll aga tunnevad kõik tema teoseid.

Ernest Hemingway on tänase päevani kuulsaim ja enim kõneainet pakkunud ameerika kirjanik. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi. Tema teostel nagu “Kellele lüüakse hingekella”, “Hüvasti, relvad” ning “Vanamees ja meri” on olnud vääriline koht ka tuhandete eestlaste raamaturiiulitel, nende temaatika üle on vaagitud kirjandustundides.

Hemingway  teosed pakuvad endiselt elavat kõneainet ja tema eeskujul on rännanud hordide kaupa noori Pariisi ja mujale Euroopasse. Paljud, kes ei ole lugenud tema romaane ja jutustusi, teavad tema elamusterohketest rännakutest Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja Aafrikas, tuntud on tema kiindumus härjavõitluse, kalapüügi ja jahipidamise vastu. Oma meheliku ellusuhtumise ja seiklusterohke elukäiguga loob ta kirjanikust kui inimtüübist sootuks uue pildi, mida kajastab Boriss Gribanov  raamatus “Hemingway“

Irving Stone „Meremees sadulas“ on  dramaatiline ülevaade Jack Londoni kirglikust elust, mille kirjutamiseks töötas Stone läbi Jack Londoni viiskümmend avaldatud raamatut ja 200 000 kirja, mustandkäsikirju, dokumente ja päevikuid.

André Maurois „ Kolm Dumas’d“ on lugu perekonnast, kus Thomas-Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (1762-1806) oli  kindral Prantsuse revolutsiooni ajal, kes andis Napoleoni armees pöördelise panuse. Läks oma isaga riidu ja hakkas kasutama ema nime Dumas.

Tema poeg Alexandre Dumas vanem (1802-1870) on prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas. Tema tuntuimad tööd on “Kolm musketäri”,  “Krahv Monte-Cristo”, “Must tulp”

Tema pojapoeg Alexandre Dumas noorem (1824-1895) oli prantsuse romaanikirjanik ja luuletaja.  Tema tuntuim teos on 1848. aastal ilmunud romaan “Kameeliadaam”

Tuntud saksa kirjaniku Bruno Franki romaan „Cervantes“ annab ülevaate «Don Quijote» autori seiklusrikkast elust. Esimeses osas kirjeldatakse Cervantese siirdumist Rooma, tema sõdurielu ja vangipõlve Alžiiris, teises osas vintsutusi pärast kodumaale tagasipöördumist, lähemat tutvumist teatriga ja töö algust «Don Quijote» kallal. 

Ja nii võiks seda rida veelgi jätkata.

biograafiline sari

Väiksest imest raamatuga "Alice imedemaal"

Augustis pöörduti Vaimuvara poole palvega saada Inglismaale “Alice Imedemaal” raamatut. Kuna me hea meelega saadame raamatuid kõikjale maailmas, sai ka see raamat teele pandud. Kui tundsime huvi, mis eesmärgil eestikeelset raamatut Inglismaale saada sooviti, saime osaliseks imelisest hobist. Nimelt kogub Marta Alice raamatuid kogu maailmast  ja teeb neist toredaid animatsioone. Vajutades kõrval olevale raamatu pildile saate näha meie raamatu animatsiooni. Jagame meelsasti Teiega tema instagramikontot, kust ka kõigi teiste maade raamatute animatsioone oma silmaga näha võite.

https://www.instagram.com/neverenoughalicebooks/

Alice imedemaal - Lewis Carroll
Vajuta pildile, et näha animatsiooni

Alice Imedemaal” on inglise kirjaniku Lewis Carrolli 1865. aastal ilmunud lasteraamat. Lugu räägib tüdruk Alice’ist, kes kukub küülikuurgu ja satub fantaasiamaailma, milles elavad veidrad inimesesarnased olendid. “Alice imedemaal” kuulub maailma lastekirjanduse klassikasse, ühtlasi peetakse seda briti absurdikirjanduse üheks parimaks näiteks.

1871 detsembris avaldati “Alice peeglitagusel maal”. Selles läheb Alice, kes on nüüd pool aastat vanem, kassipoegadega mängust haaratuna läbi peegli ja sattub maailma, mis kujutab endast hiiglasuurt malelauda.

Raamatute tekstis on ohtralt loogika- ja sõnamänge, mistõttu raamat on populaarne mitte üksnes lastekirjandusena, vaid ka täiskasvanute seas. Nende ainetel on loodud arvukalt filme, koomikseid, mänge, maale, näidendeid jm

Lewis Carroll 1857. aastal

Raamatu autor Lewis Carroll (27.01.1832 – 14.01.1898), kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson, oli tuntud matemaatik. Ratsionaalse matemaatikuna ja vasakukäelisena oli ta äärmiselt loominguline ja tahtis astuda kunstiülikooli, kuid tema isa positsioon Oxfordi ülikoolis viis temagi sinna. Koolis rangelt puine ja igav matemaatika ja loogika   õpetaja, oli  eraelus humoorikas ja mänguline, hea laulja. Charles Lutwidge Dodgsoni hobi oli fotograafia, millega ta alustas 1856. Tänapäeval peetakse teda üheks Victoria ajastu parimaks fotograafiks. Kirjanikuna hoidis ta oma isikut saladuses ja tema kirjutamisest teadsid vaid tema lähedasemad sõbrad.

 

Ta oli väga häbelik ja seisis silmitsi paljude haigustega. Dodgsonil  oli diagnoositud Aspergeri sündroom, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, obsessiiv-kompulsiivne häire, kroonilised migreenid, epilepsia, kogelemine, probleem kuulmisega, samuti oli tal väidetavalt Toddi sündroom, mis on tuntud kui haruldane neuroloogiline häire, mis põhjustab kummalisi hallutsinatsioone. Autistlik Dodgson eelistas igal juhul laste seltskonda ja nendega suheldes ta ei kogelenud.

Peategelase prototüüp Alice Pleasance Liddell (hiljem Alice Hargreaves) oli Oxfordi Ülikooli Christ Churchi kolledži dekaani Henry Liddelli tütar. Dodgson oli perekonna sõber, kes oli alati valmis võtma väikseid tüdrukuid kaasa jõeäärsele piknikule või linnareisile. Ühel paadisõidul Thamesil sai alguse lugu, kus peategelase nimi oli Alice. Nädalast nädalasse rääkis ta tüdrukutele Alice’i uutest ja põnevatest seiklustest. Tema sõber George Macdonald, selle aja parimate lastelugude autor, oli lugudest nii lummatud, et tegi ettepaneku need avaldada.

Alice Liddel Foto Lewis Carrol

 Kahekümnendates aastates Dodgson teeb Liddelli perekonnale ettepaneku asuda korraldama abielu Alicega, kuid Liddellid keelduvad abielust, sest eelistavad tütrele kõrgema seisusega meest.

Oskar ja Aino Kallase maja.

See kultuurilooliselt tähtis hoone asub Tartus, Raja 31a. Maja arhitekt on soomlane Valter Thomé. Maja on tähtis Soome arhitektuuri ja Eesti ehitamiskunsti näide. Maja sai valmis 1914. aastal. Hoone ehitati rahvaluuleteadlase ja diplomaadi Oskar Kallase ja kirjanik Aino Kallase koduks tolleaegse Tartu piiridest väljapoole, Maarjamõisa alale. Uusklassitsistlikus stiilis häärberi tagaküljele viib Raja tänavast allee. Maja esikülg on aia poole.   

Raja 31a, Tartu Foto Kristjan Teedema

Kallased elasid Tartu majas 1914-1918.

Aastatel 1923 – 1932 a. oli hoone linna lastekodu „Lastela“kasutuses.

Hiljem olid hoone omanikeks kirjanik Jaan Kaplinski vanavanemad, kelle juures möödusid ka Kaplinski esimesed eluaastad. 

Pere pidi Saksa sõjaväe nõudmisel majast lahkuma 1943. aasta lõpus

II Maailmasõja päevil paiknes hoones Saksa sõjaväe staap.

Aino Kallas (1878–1956) oli proosa- ja draamakirjanik, esseist ja kriitik. Abiellus eestlasest teadlase, koolimehe ja Eesti diplomaadi Oskar Kallasega 1900. aastal. Teda on nimetatud ka soome-eesti ühiskirjanikuks, sest sünnipärase soomlasena kirjutas ta soome keeles, kuid kasutas oma teoste ainesena valdavalt eesti materjale. Peaaegu kõik tema teosed avaldati pärast Soomes ilmumist ka Eestis. Tema teoste peamine tõlkija oli F. Tuglas, mõnede tööde puhul ka G. Suits, J. Aavik jt. Aino Kallas kuulus rühmituse „Noor-Eesti” siseringi.

Oskar Kallas osales Miina Härma Gümnaasiumi asutamises 1906. aastal ja oli selle kooli esimene juht.  Samuti juhtis ta alates 1907. aastast Eesti Rahva Muuseumi asutamist. Kallas aitas täiendada EÜSi raamatukogu, mis kingiti muuseumile, millest kasvas hiljem välja Eesti Kirjandusmuuseum.

1903–1918 elati Tartus. 1918. aasta detsembris määrati Oskar Kallas Eesti esimeseks asjuriks ja hiljem saadikuks Helsingis, mis tähendas ka Aino Kallasele silmatorkavat positsiooni oma sünnimaal. Aastatel 1919–1922 elatigi Helsingis. 1922. aastal asus Oskar Kallas tööle saadikuna Londonis, kus veedetud 12 aastat olid Aino Kallase jaoks rahvusvahelise aktiivsuse, avalikkuse ees olemise ja vabaduse aeg.  

Aastatel 1934–1944 elati Tallinnas. Eesti okupatsioon ja sõja-aastad tähendasid Aino Kallase jaoks kahe lapse surma, kahe kodumaa kaotust ja põgenemist Rootsi 1944, kus ta abikaasa Oskar Kallas suri juba 1946. aasta jaanuaris. Soome naasis Aino Kallas püsivalt alles 1953. aastal pärast seda, kui sai sünnimaa kodakondsuse. 

Aino Krohn ja Oskar Kallas novembris 1899. Foto Daniel Nyblin, SKS Kirjallisuusarkisto

Aino ja Oskar Kallasel sündis viis last: Virve (1901–1953), Laine (1902–1941), Sulev (1904–1941), Lembit (1906, suri imikuna) ja Hillar (1910–1978).

Abikaasad puhkavad Julius Krohni perekonnahauas Helsingi Hietaniemi kalmistul.

Sinilindu otsimas

Raimond Valgre laulus “Sinilind”, mille pöördumise aadressiks on kujutletav armastatu, torkab silma kohe esimese reana meenutus sinilinnu muinasjuttu jutustavast emast

Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema,

kui veel olin väike ja uni vaevas mind.

Siiski näib see vana lugu tuhat korda kenam

nüüd, kus tunnen tõeliselt sind

Millisest muinasloost võis pärineda Valgre ema Linda jutustatud sinilind?

See lugu võis tuleneda eestlaste rahvaluulest, kus maailm tekkib ilmalinnu munast. Kõigepealt oli suur õunapuu, millelt kukkuv õun veereb vette ja moondub linnuks. Seesama lind ehitab pesa kuldsesse põõsasse, muneb sinna munad, millest luuakse maailm. Lind on sinist värvi:

Sinikirja linnukene,

sinikirja, siibakirja.

See lugu võis samas olla ka ümberjutustus belgia kirjandusklassiku Maurice Maeterlincki (1862–1949) romantilis-filosoofilisest näidendist “Sinilind” (1909). Selles loos otsivad puuraiduri kümneaastane poeg Tyltyl ja tema kuueaastane õde Mytyl unes viibides sinilindu, kes raviks terveks neid imedemaale juhatanud haldja tütre. Otsingutes jõuavad lapsed Mälestustemaale, Öö paleesse ja Valguse templisse. Sinilind jääb küll leidmata, ent ärgates tundub tavaline elugi ning lapsi ümbritsevad asjad imelistena.

Kes sinilindu oma silmaga Eesti looduses näha soovib, peaks otsima sinise sulestikuga sinitihast või meie jõeäärte kõige sinisemat lindu jäälindu.

Maailmas ringi rändajad hoidku silmad lahti Ameerikas, sinilinnud perekonnast Sialia on üks väheseid rästaste perekondi Ameerikas. Küllap seetõttu lauldakse sinilinnust ka ameeriklaste Harold Arlen & E.Y. Harburg laulus “Somewhere over the rainbow”, mis valiti Ameerika Recording Industry Association ja National Endowment for the Arts poolt 20. sajandi lauluks nr 1. Laulu kõlas esmakordselt filmis “Võlur Oz” 1939. aastal

Somewhere over the rainbow, bluebirds fly.

Birds fly over the rainbow; why, then, oh why can’t I?

Legendi loovad inimesed

Portree: Jüri Rumm | Fotograaf Alexander Roberg 1880 | Eesti Ajaloomuuseum

.

Rahvasuus Rummu Jüriks kutsutud mees sündis 1856. a. Kehtna valla talurentniku Jaan Rummo ja tema naise Anu esimese lapsena. Noorukina olnud ta Kehtna mõisas toapoisiks ja õppinud seal pisut saksa keelt. Kord varastanud ta mõisast oma haige isa jaoks tüki liha (teiste andmete järgi pudel veini), mille eest härra lasknud talle tallis korraliku keretäie anda. Mõni aeg hiljem mõistnud Harju maakohus talle 6 kuud vangistust, sest ta varastanud vene rändkaupmehelt kaupa. Pärast vabanemist varastanud ta taludes, hiljem röövinud mõisates.

Korduvalt peetud ka tema peale ajujahti, mitmel korral tabatudki, aga iga kord õnnestunud tal põgeneda. Seda isegi Tallinna lossivanglast, kus ta roninud läbi lae ning lõpuks laskunud lossitornist köit mööda alla.

Ajalehed tõid näiteid, kus ta “uhket meelt” üles näidanud ning vaeseid abistanud. Nii maksnud ta söögiks tapetud põrsa (teiste andmete järgi kana) eest vaesele lesele 25 rubla. Teatati ka tema “isesugusest kirjavahetusest, kus ta kõik kirjad hoolega nummri alla paneb, nagu ametlikud kohtukirjad”. Eestimaa mõisnikekogu lubas tema tabajale tasuks 100 rubla, millele Tallinna linnavalitsus veel 75 rubla lisas.

15.detsembril 1879 tabati Jüri Rummo lõpuks oma koduvallas Kehtna vabadiku Jaan Seimanni juurest. Jüri Rummo oli siis 23-aastane. Ka seekord olnud ta kinnipidamisel haagikohtuniku juures oma rauad läbi viilinud ja ühe seinapalgi läbi lõiganud. Tallinna toodi ta raudus, kahe kõrval istuva saatja vahel saani külge seotult. Tallinna lossivanglas kohandati tema jaoks eriline kamber kahekordse lae ja põrandaga ning rautatud uksega, mille võti oli vangla inspektori käes. Algul kinnitati Jüri raudus käed raudlati külge, nii et ta ise polevat süüagi saanud, vaid valvurid söötnud teda “nagu väikest last”. Jüri kuulutas näljastreigi. Siis teatas vangla inspektor, et latt olnud vaid seni, kuni kambrit veel viimistletud, nüüd olevat Rummol ainult käed raudus. Päevapiltniku juurde viidi raudus Jüri 9 valvuri saatel, kellest üks oli ratsa.

Harju maakohtu otsusega mõisteti Jürile 6 aastat sunnitööd vabrikutes, kuid Ülemkohus tõstis karistusmääre 15-le, arvestades eriti röövimist Sausti mõisas, kus ta oli ähvardanud kõik Eestimaa mõisad paljaks röövida.

Pärast Jüri Siberisse saatmist ilmus mõnedes ajalehtedes sõnum tema põgenemise kohta teel. Eestimaa mõisates alanud paanika. Sõnum osutus ekslikuks, nähtavasti valvati Rummot ka teel erilise hoolega. Tema käekäigust Siberis toob oma mälestustes usaldavaid andmeid vaid sunnitööliste laagrite ülevaataja krahv Alfred Keyserling (pärineb Keyserlingide suguvõsa Kaunase harust, õppis 1882-1887 Tartu ülikoolis õigusteadust ja majandust ning seejärel töötas Amuuri piirkonna kindralkuberneri ametkonnas), kes kohanud Rummot Aleksandrovskoje vanglas (praeguses Irkutski oblastis), kus Rummo teda vihelnud ja masseerinud. “Ma võtsin rikastelt ja andsin vaestele”, rääkinud vang. “Ma võisin minna kuhu tahes, kui vaid ütlesin, kes olen. Igal pool võeti mind vastu, pandi paremad söögid ja joogid ette, naised rippusid mul kaelas”

Hiljem saadi teiste Siberi eestlaste kaudu veel katkendlikke teateid Rummu Jürist. Ta oli Siberis abiellunud, kosides ühe eestlase. Karistusaja möödumisel oli ta oma energia rakendanud töösse, ta seadis sisse suure vooriäri. Iga päev olnud tal kümmekond poissi hobustega väljas. Sama allika järgi oli Rummul kaks tütart.

1929. aastal Rummu Jürist tehtud film omastele ei meeldinud. Stsenaariumi kirjutaja ja lavastaja olid annud oma fantaasiale liialt suure voli ning see Rummu Jüri, keda näidati kinolinal, oli võõras neile, kes teda isiklikult tundsid. Rummu Jüri omastel oli kavatsus filmiprodutsent kohtusse kaevata, et tõde jalule seada. Pöörduti koguni advokaadi poole, aga kuna kuludeks minevat vähemalt 100 krooni, otsustati asi sinna paika jätta.

Leo Normet ja Edgar Arro on kirjutanud opereti “Rummu Jüri” (1954), mis on Vanemuise menukaim tükk läbi aegade.

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=maahaal19350315.2.34

https://ajapaik.ee/photo/317997/portree-juri-rumm-rummu-juri/

Ajalootund

24. septemberil 1896 sündis Ameerika kirjanik Francis Scott Key Fitzgerald, kes kuulub 20. sajandi kahekümne tuntuima kirjaniku hulka. Oma nime sai ta isapoolse sugulase, USA hümni autori Francis Scott Key järgi. Fitzgeraldi kuulsaimaks romaaniks on “Suur Gatsby” (1925), mis kujutab elu džässiajastu aegses New Yorgis. “Suurt Gatsbyd” loetakse suure Ameerika romaani paradigma alguse panijaks. Kuid kirjaniku elu ajal romaan menukaks ei osutunud.

Autahvel

Vaimuvaras töötavad kaks tublit kiisut – Vaffel ja Pontsik. Kes on kes jääb vaatajate otsustada. 

Nuputamist nädalavahetuseks

Kõige rohkem eri keeltesse tõlgitud kirjanikest asub kolmandal kohal William Shakespeare (1564-1616) ja teisel kohal Jules Gabriel Verne (1828-1905). Kes on aga kõige enam tõlgitud kirjanik, kelle teoste tõlgete arv kokku ületab 7000?

Ajalootund

Sillanpää

16. septembril aastal 1888 sündis soome kirjanik Frans Eemil Sillanpää, kes on soomlaste ainus Nobeli kirjandusauhinna saaja. Nobeli kirjandusauhind anti Sillanpääle 1939. aastal. Sillanpää tuntuimad romaanid on “Noorena uinunud”, “Inimelu võlu ja vaev”

Sillanpää 125. sünniaastapäeval anti välja tema pildiga 2-eurone meenemünt.

2-eurone
Lisa kommentaar