Pastoraalsümfoonia – Andre Gide

Meile kõigile suureks õnneks ei jõudnud Sigmund Freudi psühhoanalüüs Gide´i loomingut liiga palju mõjutada, ta tegi seda parajal määral, mistõttu kõik Gide´i romaanid ja muud teosed jäävad ikkagi heaks belletristikaks, mitte mingiks surmigavaks mälusoppides urgitsemiseks. Ja kuidas ka “Pastoraalsümfooniat” ja “Immoralisti” ei tõlgendataks (aga neid tõlgendusi on ülikeerukaid), on esimene puhtal kujul armastusromaan, teine aga homoseksuaalse noormehe siiras pihtimus Jean-Jacques Rousseau moodi – midagi varjamata, midagi salgamata, kuigi jah, väga rafineeritult, nagu Gide´i-taolisele erudiidile kohane.

Andre Gide on Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1947. a). Gide’i on tõlgitud ka varem («Vatikani keldrid» eesti keeles 1930. a.), tema looming on pälvinud Johannes Semperi ja Jaan Kaplinski tähelepanu. Pärit jõukast protestantlikust perest, polnud tal lapsepõlves muud muret kui see, et ta oli teistest poisslastest erinev. Nimetatud erinevus läbib kogu tema loomingut ning saab leitmotiiviks ka tema isiklikus biograafias.

André Gide on kahtlejatüüp, ja see on hea. Gide kahtleb kõiges. Varajasest lapsepõlvest kahtleb ta selles, kas on ikka hea, et ta teistest erineb; Esimese maailmasõja päevil, mil paljud tõsiselt võetavad kirjamehed katoliiklaseks hakkavad, mõtiskleb ta kaua ja põhjalikult, kas ka tema protestantlik elufilosoofia äkki revideerimist ei vaja. Mõni aeg hiljem hakkab ta kahtlema poliitilises pahempoolsuses (ta proovis isegi kommunist olla, kuid Nõukogude Venemaa külastamine peletas ta sellest igaveseks eemale). Kõige enam aga kahtleb kirjanik selle juures, mis on vabadus ning mis tähendab olla tõeliselt vaba. Täieliku vabanemise oma kahtlemistest tõi kirjanikule surm 19. veebruaril 1951.

Sari Europeia