Ulle istus kõnniteeäärel ja vaatas oma rentslis asetsevatele jalgadele. Vähe aja eest oli tugevasti vihma sadanud, õhk oli veel külm ja karge, suured pilverünkad ruttasid üle taeva, tänavakivid läikisid veel vihmasajust ja hall vihmavesi jooksis vulisedes üle Ulle jalgade järgmise restkaevu juurde. Ulle nägu oli tõsine ja rahulik; võib-olla näisid jalad talle endale laevadena jões või kaljudena meres. Või kaladena, loomadena, uppujatena. Või ehk olid nad hoopis võõrad, tundmatud olendid rahutus voolus. Samal ajal kui ta jalgadega vees solistas, läks üks preili maja esimeselt korruselt mööda.
«No oled sina aga kena,» ütles ta ja jäi seisma, «kuidas su nimi on?»
«Ulle,» ütles Ulle.
«Tead sa ka, kui vana sa oled?»
«Sain viis,» vastas Ulle vastumeelselt ja ärritatult.
«No oled sina aga kena,» ütles ta ja jäi seisma, «kuidas su nimi on?»
«Ulle,» ütles Ulle.
«Tead sa ka, kui vana sa oled?»
«Sain viis,» vastas Ulle vastumeelselt ja ärritatult.