27.90 €
A. H. Tammsaare 100. sünniaastal ilmuma hakanud 18-köiteline «Kogutud teoste» sari on oma laadilt teaduslik-tekstikriitiline rahvaväljaanne, mille valmistasid kirjastamiseks ette Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusteadlased. Köited on koostatud žanrilis-kronoloogilisel printsiibil.
6. – Tõde ja õigus. 1 – Kogutud teosed 6 – 1981, 538 lk.
7. – Tõde ja õigus. 2 – Kogutud teosed 7 – 1981, 408 lk.
8. – Tõde ja õigus. 3 – Kogutud teosed 8 – 1982, 264 lk.
9. – Tõde ja õigus. 4 – Kogutud teosed 9 – 1983, 524 lk.
10 – Tõde ja õigus. 5 – Kogutud teosed 10 – 1983, 474 lk.
Epopöa põhikontseptsiooni järgi kujutas Tammsaare «Tõe ja õiguse» I osas inimtegevust ja inimese võitlust oma eksistentsi eest niisugustes primitiivsetes tingimustes, millal maad haritakse masinata – ainult looma ja inimese füüsilise jõu abil. Lähtudes tõsielulisest ainestikust, on Tammsaare järginud kindlat põhimõtet: teoses ei ole tõsielulise ainestiku matkimist, vaid eluline materjal on allutatud romaani esteetilis-filosoofilistele põhikontseptsioonidele. Peale lapsepõlvemälestuste, kõrvemaa omapärase looduspildi ja algtüüpide, kes romaanis on transformeerunud eredateks ja üldistusjõulisteks karakteriteks, oli A. H. Tammsaarel kodutalust loominguteele kaasa võtta veel midagi väga olulist – nimelt talupoeglik elutunnetus ja maailmamõistmine. Tõetruudus ja kunstiline veenvus on üks romaani populaarsuse põhjusi eesti lugejaskonna hulgas.
Epopöa II raamatu hajuvas sündmustikus on koondavaks teljeks eelkõige Indreku kujunemise lugu. Indrek astub Mauruse kooli uksest sisse haridusjanulise, aga ikkagi naiivsevõitu maapoisina, kuid lahkub sealt isiksusena, kes oma tõekspidamisi on valmis kaitsma ja nende pärast kannatama. Seejuures on Indreku kujunemise lugu, kui see avastada koolielu sündmuste, veidrikest õpetajate tegude ning monoloogide ja teaduslike traktaatide tagant, romaani inimlikult rikkaim, huvitavaim ja poeetilisem liin.
III köite ajaloolise ainestiku on Tammsaare talletanud 1905.a. teisest poolest, revolutsiooni kõrgpäevadest, millal ta töötas «Teataja» toimetuses. Romaan algab juulikuu üldstreigiga, kesksele kohale tõusevad selles oktoobrikuu sündmused – Tallinna veresaun 16. oktoobril, tsaari manifesti teadasaamine paar päeva varem, revolutsioonivõitluse süvenemine ja eri suundade väljakujunemine revolutsionääride seas. Revolutsioonisündmuste kujutamine kulmineerub sõjaseaduse kehtestamisega ja võitlussalkade maaleminekuga, mõisate põletamise ja karistussalkade aktsioonidega. Selles dramaatilises ajaloolises panoraamis on jälgitud peategelase Indrek Paasi saatust ja kujunemislugu.
Ainestikku IV köite kirjutamiseks andis Tallinna tõusikkodanluse tegevus ja elulaad. Sõja ajal spekuleerimisega rikastunud tõusikkodanlus tõi mustad ärivõtted rahuaega. Kodanlik riik andis esimestel sõjajärgsetel aastatel kergesti pangalaene, neid kasutas kodanlus ebaotstarbekalt, nähes võimalust kõigepealt isiklike kasumite suurendamiseks. Kõik see tekitas teatava kindlusetunde ning petliku olukorrahinnangu, nagu võiks niisugune konjunktuur kauaks püsima jääda. Kodanlikus ladvikus levis prassiv-priiskav elulaad. Ent juba esimene majanduslik kriis 1923.-1924. aastal hävitas tõusikkodanliku gründertumi ning tõi kaasa pankrottide laine. Sellesse esimesse kodanlikku vabariiki tabanud majanduskriisi aega paigutubki IV köite sündmustik.
A. H. Tammsaare epopöa viimane köide ilmus 1933. a. sügisel, suure majanduskriisi pärssivates mõjudes. Epopöa filosoofilise üldkava järgi kujutab V köide varasemale võitlusele järgnevat alistumist ehk resignatsiooni, nagu Tammsaare ise seda on kommenteerinud.
H. Puhvel
Laos
| Mõõtmed | 21 × 14 cm |
|---|
