«Olen nüüd inimeste seas – teenin «poisina» «moodsate jalanõude» äris, linna peatänavas.
Mu peremees on väike ümmargune mehike; tal on tõmmu kulunud nägu, rohelised hambad ja vesiselt-räpased silmad. Tundub, nagu oleks ta pime, ja ma teen grimasse, et selles veenduda.»
Selles raamatus kujutab Maksim Gorki oma noorpõlve, mil ta poepoisina, nõudepesijana laeval, linnupüüdjana, töökoja õpilasena ja ehituskümnikuna endale teed rajas ellu, inimeste sekka. Teos on täis pingelist, pulbitsevat elu, haarav oma tõepärasusega, sisulise tiheduse ja stiililise värskusega. Meistri võimsusega kujundatud argitöö piltidega liituvad võrratud loodusekirjeldused, mille soe, südamlik lürism jätab lugejasse unustamatu mulje.