„Antikristus” on Friedrich Nietzsche üks tuntumaid ja enim vaidlusi põhjustanud teoseid, kirjutatud 1888. a septembris. Nietzsche laskub poleemilisse, ägedasse võitlusse kristluse moraaliga. Sellesse on koondatud tema kristluse vastu suunatud kriitika, mis oli esinenud ka Nietzsche varasemates teostes, ent nüüd kasutab ta sarkastilist tooni, väljendades vastikust selle suhtes, kuidas orjamoraal on ära rikkunud Vana-Rooma õilsad ja eluterved väärtused. Nietzsche rünnak on suunatud mitte ainult teoloogia ja ametliku kiriku vastu, vaid ka kristlusest tulenevate põhimõtete ja moraalinormide vastu, mis on levinud kaugele väljapoole kiriku piire, moodustades Lääne ühiskonna väärtustesüsteemi tuuma.
“Antikristuse” kolmas eestikeelne väljaanne. 2002. aasta tõlget on põhjalikult toimetatud. Lisatud on Nietzsche artikkel “Seadus kristluse vastu”. Raamat on varustatud kommentaaride ja järelsõnaga.
Eesti keeles ilmus “Antikristus” esimest korda 1919. aastal pealkirja all “Vastkristlane”, olles esimene tervenisti eesti keelde tõlgitud Nietzsche teos. Võib-olla seepärast, et 20. sajandi alguseks oli selle autor üle kogu Euroopa kurikuulusaks saanud, äratas teos tollal eesti keeles ilmudes suhteliselt suurt tähelepanu, nt vaagis isegi Pühavaimu koguduse õpetaja Tallmeister mitmetuhandelise publiku ees “Antikristuse” kristlust laostavaid seisukohti.
Teine “Antikristuse” sisenemine eesti kultuuriruumi aastal 2002 oli esimesega võrreldes mõnevõrra ebaõnnestunum; käesoleva ehk siis kolmanda ilmumise tarvis on 2002. aasta väljaannet suhtelise põhjalikkusega toimetatud.
Tõlkinud Tiiu Mikenberg ja Jaanus Sooväli (põhiteksti põhjalik toimetus, lisaks tõlkinud kõik tsitaadid kommentaarides, kui pole märgitud teisiti, ja Seaduse kristluse vastu).
________________
Eessõna
See raamat on mõeldud vähestele. Võibolla pole keegi neist veel sündinudki. Võimalik, et need on lugejad, kes mõistavad minu Zarathustrat. Ent kuidas küll tohiksin end segi ajada nendega, kes saavad kuuljateks tänapäeval? – Minule kuulub alles ülehomne päev. Mõned sünnivad postuumselt.
Tingimused, milles mind mõistetakse ja niisiis paratamatult mõistetakse – ma tunnen neid liigagi hästi. Intellektuaalsetes asjades tuleb olla halastamatult ausameelne, et ainult taluda minu tõsidust ja kirge. Vaja läheb harjumust mägedes elamiseks, nähes enda all kaasaja poliitika ja rahvusliku egoismi tobedat loba. Tuleb saada ükskõikseks, pole vaja küsida, kas tõde on kasulik või kas ta võib saada saatuslikuks… Tugevus, mis eelistab küsimusi, mida keegi tänapäeval veel esitada ei julge; julgus taotleda keelatut; ettemääratus labürintide jaoks. Seitsmekordse üksilduse kogemus. Uued kõrvad uue muusika jaoks. Uued silmad kaugeima jaoks. Uus südametunnistus seni tummaks jäänud tõdedele. Ja tahe saavutada ökonoomia suures stiilis: hoida koos oma jõudu, oma vaimustust… Aukartus enda ees, enesearmastus, piiritu vabadus…
Hästi! Minu lugejad, minu õiged, ettemääratud lugejad on need, kes neile tingimustele vastavad, teised on tähtsusetud – lihtsalt inimkond. Inimkonda tuleb jõu, hingesuuruse ja põlguse poolest ületada…
Friedrich Nietzsche