Neljas osa kujutab inimese võitlust iseendaga. Läbi sügavamõtteliste dialoogide ja tegelaste pihtimuste saab lugeja heita pilgu nende teadvusse ja hinge.
Esimese maailmasõja ajal rikkaks saanud Eesti Vabariigi tõusikseltskonnas lokkab korruptsioon, mustad tehingud ja isiklike kirgede rahuldamine. Sellises atmosfääris peab Indrek rasket võitlust iseenda ja oma õnne pärast.
Indreku ja Karini suhetes peegeldub ka üks Tammsaare lemmikteemasid – mehe-naise võimetus teineteist mõista. Karin ja Indrek moodustavad samasuguse vastandite paari nagu Andres ja Pearugi. Nimelt tahab Indrek maailma mõistusega kontrollida, seda süstematiseerida ja analüüsida, kuid Karin on kahtleja ja tõdedega mängija. Tema eesmärk on jõuda lõpliku tõeni ning paljastada ka kõik varjatu, kuid samas ei rahuldu ta ühegi tõega. Tihti peegeldab Karin lugejale Indreku sisemaailma. Karinis ilmnevad inimest juhtivad irratsionaalsed tungid: armastus, võimuiha ja süütunne ning ta vallandab neid ka teistes. Indreku provotseerimisega saavutab ta viimase vabanemise sisemisest paigalseisust ja avab tema hingeelu keerukuse.
Indreku naise Karini iseloomus on nähtud sarnasusi Tammsaare naise Käthe Hanseni omaga ja tegelikult ongi teos pühendatud Käthele.
