Lugu algab nii:
Henrietta vabastas kihara paberpapiljotilt. Tumerusked juuksed langesid kui pööris mööda kaela valge öösärgi rinnaesisele.
«Vist peaksin hakkama tanu kandma.»
«Henrietta! Tanu kannavad ju pereemandad ja vanatüdrukud.» Sophie lõdises tualettlaua ees. Ta korrastas küünalde veiklevas valguses oma blonde kiharaid, mis rulle ei vajanud.
«Ma vist olengi vanatüdruk,» sõnas Henrietta mõtlikult. «Vähemasti peaaegu.»
«Ära tee nalja. Sa oled ju alles…
Sophie hääl kadus vaikusse.
,,Kakskümmend neli. Minuvanused naised on abielus ja neil on lapsed. Mõni on juba lesekski jäänud. Aga mina käin tantsupidudel nagu mingi muinasmälestis. Küllap hakaatakse mind varsti kartmagi.”
Sisukord:
- Talvenukrus
- Uus aasta, mullune lumi
- Franssees aadliku majas
- Aeg lendab, Henrietta
- Markii ja nuusktubakatoos
- Viapori tuled
- Vaata ette, väike krahvipreili
- Suudlus
Armastusromaan sarjast “Lemberomaan“.
