Pastoraalid ja eepose
Läbi kõigi teada olevate aegade käib vähemalt meie kultuurkonnas igatsus kadunud paradiisi järele. Olevik, mis kunagi ei ole pilvitult õnnelik, on inimkonda pannud kujutlema kaotsi läind ideaalset minevikku, õndsalikku olukorda, millest tumedad jõud – kas inimeses endas peituv pärispatt või väljas pesitsevad kurjad deemonid või mõlemad koos – meid olevat tõugand õnnetusse – Eedenist hädaorgu. See käib ka antiigi kohta. Ka vanadel kreeklastel ja roomlastel kangastus ees pilt muistsest paradiisiaiast, idüllilisest süütuse ajast, „kuldajastust”. “Aurea prima sata est aetas,” ütleb oma “Metamorfoosides” Ovidius – kuldne aeg, mis ilma kohtunikuta, vabatahtlikult viljeles usku ja õigust.
Sari: Loomingu raamatukogu 2005 Nr. 38-39
| Kaal | 205 g |
|---|---|
| Mõõtmed | 21 × 14 × 2 cm |
| Variatsioonid | Kasutatud hea, Uueväärne, Rahuldav |
