Läbi kõigi teada olevate aegade käib vähemalt meie kultuurkonnas igatsus kadunud paradiisi järele. Olevik, mis kunagi ei ole pilvitult õnnelik, on inimkonda pannud kujutlema kaotsi läind ideaalset minevikku, õndsalikku olukorda, millest tumedad jõud – kas inimeses endas peituv pärispatt või väljas pesitsevad kurjad deemonid või mõlemad koos – meid olevat tõugand õnnetusse – Eedenist hädaorgu. See käib ka antiigi kohta. Ka vanadel kreeklastel ja roomlastel kangastus ees pilt muistsest paradiisiaiast, idüllilisest süütuse ajast, „kuldajastust”. “Aurea prima sata est aetas,” ütleb oma “Metamorfoosides” Ovidius – kuldne aeg, mis ilma kohtunikuta, vabatahtlikult viljeles usku ja õigust.
.
Stifter toetub oma teostes lapsepõlvele Böömi metsades. Seejuures kasutab ta mitmeid autentseid kohanimesid. Samuti annavad Stifteri teosed teavet Lõuna-Böömimaa sotsiaalse struktuuri kohta 18. ja 19. sajandil.
Jalutuskäigul jutustab peategelase vanaisa talle loo vaiguekspertide perekonna asjatust põgenemiskatsest ja kahe lapse päästmisest
Liitun raamatu ootelehegaMe teavitame Teid kui raamat on taas müügis
Palun sisestage oma e-maili aadress
Sinu parema ostukogemuse tagamiseks kasutame sellel lehel küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustud küpsiste kasutamistingimustega. Küpsistest saad loobuda, muutes kasutatava seadme veebilehitseja seadistusi.NõustunLoen edasi