Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope’i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel.
Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli…
Liitun raamatu ootelehegaMe teavitame Teid kui raamat on taas müügis
Palun sisestage oma e-maili aadress
Liitun raamatu ootelehegaMe teavitame Teid kui raamat on taas müügis
Palun sisestage oma e-maili aadress
Sinu parema ostukogemuse tagamiseks kasutame sellel lehel küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustud küpsiste kasutamistingimustega. Küpsistest saad loobuda, muutes kasutatava seadme veebilehitseja seadistusi.NõustunLoen edasi