Eelõhtul – Ivan Turgenev, 1959

Ivan Turgenevi tuntud romaan.

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope’i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel.
Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli…

_________________

“Insarov aga seisis liikumatult, hoidis oma tugevas embuses seda noort, talle andunud elu, tundis oma rinnal seda uut, lõpmata kallist koormat; sõnulseletamatu tänutunne ja liigutus lõi pihuks ja põrmuks tema karmi hinge ning silmi valgusid pisarad, mida ta kunagi varem polnud tundnud.
Jelena aga ei nutnud; ta kordas ainult: «Oo, mu sõber! Oo, mu vend!»
«Sa siis tuled minuga kaasa ükskõik kuhu?» küsis Insarov temalt veerand tundi hiljem, teda ikka oma käte vahel hoides ja süleldes.
«Igale poole, kas või maailma otsa. Kus oled sina, seal olen ka mina.»”

Originaali pealkiri Накануне. Eesti keeles