Eesti puravikulised – Kuulo Kalamees, Väino Lasting

SAATEKS.
Puravikulised on juba iidsetest aegadest alates olnud riisikate ja pilvikute kõrval tuntumateks ning hinnatavamateks söögiseenteks. Suurte lihakate ning maitsvate viljakehade tõttu pakuvad nad rõõmu igale seenekorjajale. Süstemaatilisest seisukohast ei ole aga nende tundmine isegi seeneteadlasele paljudel juhtudel väga lihtne ja nõuab seente hoolikat uurimist.
Eesti seenestik on viimastel aastatel täienenud uute liikidega: 1967. a. avastati 4 Eestile uut puravikuliiki, 1968. a. 1 liik ja 1970— 1972 igal aastal 1 liik.
Arvestades asjaolu, et Soomes on puravikulisi mitmete Lõuna-Euroopa päritoluga liikide arvel rohkem kui meil (6 liiki selliseid, mida Eestis pole veel avastatud, kuid mis eeldatavasti on olemas), võime edaspidi loota Lääne-Euroopas, osaliselt aga ka Siberis levinud liikide seast veelgi täiendust. Nii uusi liike kui ka täiendavaid leiukohti senistele võib oodata eriti laialehistest metsadest ning lubjarikastelt aladelt Põhja- ja Lääne-Eestist ning Saaremaalt, Hiiumaalt ja laidudelt.
Ka mõnede laialt levinud liikide kohta on levikuandmed küllaltki puudulikud, sest kaasaegses süsteemis käsitletakse neid liike varasemast erineva mahuga ning seetõttu varem kogutud andmed pole enam käsutatavad.
Raamat on mõeldud nii seeneteadlastele kui ka laialdasele seenesõprade ringile. Peale määramistabeli ja liigikirjelduste on illustreerimiseks käsutatud värvifotosid. Kahjuks ei õnnestunud kõikidest liikidest «portreed» saada. Iga liigikirjelduse juures on viide illustratsioonidele meile hõlpsasti kättesaadavas kirjanduses. Kui seente määrajal on võimalus käsutada ka mikroskoopi, saab ta palju abi eoste mikrofotodest tahvlitel l—VIII.
Käesolev töö on esimene katse teha kokkuvõtet Eestist leitud puravikuliste kohta. Kokku on meil seni leitud 41 liiki. Oodatavaid uusi liike siin ei käsitleta, kuna neid võib tulla kümnete Lääne-Euroopas levinud liikide seast, kõikide kirjeldamine aga teeks raamatu liiga mahukaks. Autorid on tänulikud iga vähegi kahtlase leiu teatamise eest (koos täpse kirjelduse ja leiukoha andmetega ning võimaluse korral ka värske või kuivatatud eksemplari saatmisega) aadressil: Tartu, Vanemuise 21, Zooloogia ja Botaanika Instituut. Väärtuslikud on ka kõik teated praeguste harulduste uutest leiukohtadest.

Raamat on mõeldud seeneteadlastele kui ka laialdasele seenesõprade ringile.