“Eesti rahvakalendri” III köitesse on koondatud pärimusteateid kevadiste ja kevadsuviste tähtpäevade kohta alates jüripäeva ning külvinädalatega ja lõpetades viidipäevaga. See on kõige pingelisem kevadiste põllutööde periood, algab väliskarjatamine, töödering siirdub koduseinte vahelt välja.
Selle kalendritsükli tähtsaim ning traditsioonidelt rikkaim tähtpäev on jüripäev – uue majandusaasta ning suve alguse tähistaja. Elatusalade osas on see päev kõige enam seotud mitmesuguste menetlustega karja esimesel väljalaskmisel, mis taotlevad karja edaspidist heaolu ning viljakust. Peale muistse karjalaskepäeva (1.IV) kombestiku on jüripäev endasse liitnud ka künnipäeva (14. IV) oma – jüripäevast arvestatakse põllutööde algust. Konkreetsete külviaegade määramisel on olnud peamiseks kalendriliseks orientiiriks teraviljade puhul külvinädalad. Kaunviljade külviaega on arvestatud rohkem volbripäevast. Setu külvikalendris peetakse silmas veel nigulapäeva. Suve vastuvõtu traditsioonid koonduvad suvistele. …
