Sotsialistliku realismi väljapaistvaimaks esindajaks tituleeritud Maksim Gorki oli kirjanik, kelleta ükski nõukogudeaegne õpilane koolist läbi ei saanud. „Ema“ kirjutas Gorki 1906. a, reisides USAs. “Ema” räägib Venemaa tööstusrahva revolutsiooni algusest. Rasketes oludes elavad töölised hakkavad tõde taga ajama ja jagama, harima rahvast, et nende verd imevatele kõrgema klassi inimestele vastu hakata ja lõpetada nende priiskamine ja töölisrahva tööga tapmine. Loo keskmes on mässavate tööliste juhi ema, kes kannatlikult, südamlikult, kergeusklikult oma poega ja tolle seisukohti kõigest kõige olulisemaks peab. Kannatades aastakümneid mehe vägivalda ja viinalembust, leiab ema tänu poja kirele endale uue elu mõtte.
Gorki kajastas nn jumalaehitamise ideed, usuliste elementide toomist sotsialismi, võrreldes tegelasi kord inglite, kord apostlitega ja nimetades näiteks mairongkäiku ristiteeks. Kuid tema jumalaehitamise idee tunnistati Venemaal tollal jumalasolvanguks. Nii langes ta kriitika osaliseks koguni kahelt poolt, sest lisaks kiriklikele ringkondadele ei meeldinud jumalaehitamise idee ka Leninile, küll hoopis poliitilisematel põhjustel.