«Meie olime gepardid, lõvid. Need, kes meie asemele tulevad, on šaakalid, hüäänid.»
Garibaldi üürike tähelend tähendas ka Sitsiilias ühe ajastu nukrat ja valulist lõppu ning teise vääramatut algust.
Aasta 1860. Itaalia «risorgimento» laine on haaranud Sitsiilia, Bourbonide kantsi. Garibaldi juhtimisel maabub saarel kangelaslik «tuhat». Sellest saab alguse sügavate ühiskondlike muutuste protsess.
Fabrizio Salina, romaani peakangelane, on küllalt tark, et ajalookäigule mitte vastu panna, aga muutunud tegelikkusega leppimiseks siiski liialt mineviku külge seotud. Ta püüab tegelikkusest põgeneda ja seda oma observatooriumi seinte vahel unustada, kuid see ei õnnestu – vürstliku palee rahu häirib ajaloolise progressi kõmin.
Salinast erinevalt leiab tema nõbu Tancredi (vaesunud aadlik, kuid energiline ja taibukas noormees) sündmuste keerises kiiresti oma koha. Ta hakkab garibaldilaseks ja võidab erilise vaevata ka tõusik Calogero Sedàra tütre Angelica käe.
Tükkhaaval kaotab oma küüned Sitsiilia aristokraatide sümbol – uhke gepard, kelle asemele astub noor, kiskjalik ja salakaval kodanlus.
