Hädaabi – Hilja Valtonen, 1994

Hilja Valtoneni loo peategelane satub tööle kooli, kus teda võetakse vastu nii uudishimu kui ka kerge üleolekuga. Ta ei lase end sellest heidutada. Tema otsekohene stiil, vaimukus ja võime näha läbi inimeste poosidest tekitavad kiiresti nii poolehoidu kui ka pahameelt. Suur osa loost keerleb õpetajate omavaheliste suhete, koolielu absurdsuse ja väikeste intriigide ümber. Valtonen laseb neil olukordadel areneda hoogsate dialoogide kaudu, mis on tema kaubamärk.

Romaani keskne pingeväli tekib siis, kui peategelane satub tahtmatult armukolmnurka. Ühelt poolt näib mees olevat temast siiralt huvitatud, teisalt aga ajab mees teda närvi, kuid tema kohalolu on kummaliselt köitev. Valtonen mängib siin klassikalise „vastandid tõmbuvad“ dünaamikaga, kuid teeb seda oma tuntud iroonia ja kergusega.

Loo edenedes selgub, et peategelase „hädaabi“ roll ei piirdu ainult tööga – ta osutub hädaabiks ka teiste inimeste eludes, aidates lahendada probleeme, mida nad ise tunnistadagi ei taha.